Herbert Tampere 1.02.1909 – 19.01. 1975

Pille Kippar
NONAGINTA, 1999

Professionaalse eesti folkloristika rajamisel on kaks olulist daatumit: 1920. aastal asutati äsja eestikeelseks muudetud Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool (professor Walter Anderson, hiljem ka erakorraline professor Matthias Johann Eisen) ning 1927. aastal rajati mitmete varasemate folkloorikogude hooldamiseks ja rahvaluule uurimiseks Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA, juhataja Oskar Loorits). Järgmisel aastal (1928) asus ERAs tööle filoloogiaüliõpilane Herbert Tampere. Nii kuulub praegune tähtpäevaline eesti elukutseliste rahvaluule-uurijate esimesse põlvkonda.Uue vabariigi noored teadlased asusid hoolega tegema kõiki arhiivis vajalikke töid: koostati kartoteeke ja registreid, ülevaateid ja statistikat, valmistati ette publikatsioone ja küsitluskavu, käidi kogumisretkedel. Iga folkloristi erilise hoole alla kuulus kodukihelkonna ja suguvõsa teadmiste kirjapanek, aga tähelepanu pidi jätkuma ka kõikjale mujale. 1929. aastal kogus Tartumaa Rannu Uniküla mees Herbert Tampere rahvaluulet Piirsalu vallas Kullamaa kihelkonnas Läänemaal.
Läänemaa rahvaluulekogud olid võrreldes mitmest muust piirkonnast varem üles kirjutatud materjaliga napimad ja tagasihoidlikumad. Neid oli vaja täiendada. Tampere pani kirja muistendeid ja naljandeid, uuris linnulaulu tähendeid, laule ja mälestusi ning süvenes rahvauskumustesse. Kirja sai ka mõni viis. Niisugused frontaalsed kogumismatkad, kus ilma valikuta kõik tähelepanuväärne kirja pannakse, ei vii küll eriti kiiresti edasi isiklikku uurimisteemat, ent rikastavad nii arhiivi kui kogujat ja võimaldavad edaspidi ulatuslikumaid järeldusi teha. Koondatud tähelepanu tõttu koguneski Kullamaalt ja ümbrusest hulk materjali ja praegu on meil hea ülevaade rahvaluulest 30. aastate Läänemaal. Tampere oli edaspidi sageli folkloristide suviste ekspeditsioonide juhataja ja tema soov kõik tähelepanuväärne kirja panna kehtib tänini. ERA folkloristide kogumismatkad jätkuvad siiani igal aastal.
 

Kolmekümnendail taastati ERAs kohapealsete rahvaluulekogujate-korrespondentide võrk, mille algatas Jakob Hurt juba Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina (1872). Trükki jõudsid vihikukesed juhenditega kogujaile: “Rahvapärimuste Selgitaja” (Tartu, 1936—1940) ja 10 numbrit “Rahvapärimuste Kogujat” (Tartu, 1961—1976). 1937. aastal hakati pidama kohalike rahvaluulekogujate õppepäevi. Pärast sõda korraldati neid tavaliselt ekspeditsiooni lõpul selles kihelkonnas, kus tol aastal töötasid elukutselised folkloristid. Seal said sõna nii kogemustega kogujad, kohapealset ainest hästi tundvad inimesed kui ka elukutselised folkloristid. Tampere ettekanded olid huvitavad, rahulikud ja lahedad: ta tutvustas enamasti lõike kohalikust rahvaluulest või eesti rahvaluule kogumise ja uurimise ajaloost, kus mõnedki kohalolijad kuulsid endast räägitavat ja said töö kohta hinnangu. Tampere pidas oluliseks, et alustataks kitsamast või väiksemast — kohapealsetest inimestest, konkreetsest ainesest. Eesti folkloristika ajaloo materjalide säilitamist pidas ta väga tähtsaks ja koondas aastate jooksul kokku hulga mappe. Sinna sattus sellistki, mida teatud ajal ametlikult arvele ei julgetud võtta.
Rahvast kuulates ja kogusid täiendades hakkas Tampere konkreetse teksti kõrval aina rohkem tähelepanu pöörama kõigele ümbritsevale, mida üleskirjutamisel jälgida sai, kontekstile. Eestis tuntud ja kasutatav rahvaluule uurimise nn soome meetod uuris peaasjalikult sõnalist osa ja levikut; järeldused tehti kirjapandud laulu või jututeksti põhjal, tundmata huvi n-ö kõrvaliste seikade vastu. Varasemate kirjapandud tekstide juures pole alati andmeid, kus, kes ja millal seda laulu laulis, pole viisi, pole tähelepanu juhitud kõrvaltähendustele, funktsioonile ja funktsioonimuutustele. Tampere laulu-kirjapanekute juurde tekkis kõigepealt viis, varsti seletused, kommentaarid ja kogumispäevikud. Kui allakirjutanu 1962. aasta suvel sai loa Tartu kirjandusmuuseumi folkloristidega Helme ekspeditsioonile kaasa minna, valitses seisukoht, et ilma kirjelduste ja matkapäevikuta tekstikogu pole täisväärtuslik. Ja tõepoolest — sageli märkab just kõrvaline või teisest piirkonnast pärit koguja pareminigi mõnda nähtust, mis kohalikule inimesele üleskirjutamiseks liiga tavaline võib tunduda. Tulevasele uurijale aga muutub selliste märkuste väärtus mitmekordseks.
Kogunenud tähelepanekute põhjal avaldas Tampere uurimuse “Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo küsimusi suulise rahvaloomingu valgusel” (rmt-s “Eesti rahva etnilisest ajaloost”. Tallinn, 1956; ilmus ka vene keeles). Selles avaldatud rahvaluule kohalike rühmade kaarti kasutavad ka naaberalade uurijad kui oma ala kõige autoriteetsemat juba mitukümmend aastat. Tampere ise aga jätkas muutuste ja üleminekute ning piiride jälgimist rahvaluules.
 

Tausta, funktsiooni ja kontekstiga on tal seotud ka rahvalaulude publitseerimine ja liigitamine. Regivärsiliste rahvalaulude väljaandes “Vana Kannel” laule rühmitades pidas Tampere tekstide või laulu sisu kõrval sama oluliseks esitamistavasid ja olukordi. Üks asi on jälgida laulu süžeed, selle ideed ja tundeid; teine küsimus on, kus ja kuidas lauldi ning mis ülesannet see laul omal ajal täitis. Aja jooksul muutusid esitamistavad, eriti regilaulu taandumise ajal, kui nende laulmise võimalusi aina vähemaks jäi või uus laulustiil peale tungis. Siis elasidki paljud vana stiili laulud, olenemata teemast, veel ainult pulmades, kus regilaul kauem püsis.
Herbert Tampere jättis meile korraldatuna ja süstematiseerituna kolme kihelkonna kogu regivärsilise lauluvara — kolm “Vana Kandle” köidet: III. “Kuusalu vanda rahvalaulud” I (Tallinn, 1938), IV. “Karksi vanad rahvalaulud” I (Tartu, 1941); V. “Mustjala regilaulud” (Tallinn, “Eesti Raamat” 1985) ja võrratu viieköitelise “Eesti rahvalaule viisidega” (Tallinn, “Eesti Raamat” 1956—1965). Kasutan ülivõrret, kuna just see töö, eelkõige kandidaadiväitekirjana kaitstud I osa, aitas muusika- ja kultuuriringkondadele teadvustada, et eesti regilaul pole mitte ainult pelgad värsiread või luuletus, vaid elav lauldav laul. Kuna regiviisi meloodika ei allunud klassikalistele muusikareeglitele, siis üleskirjutajate küündimatuse või ka (tundub küll uskumatuna) lihtsalt regiviisi primitiivsuse tõttu pandi tekstidega võrreldes väga vähe meloodiaid kirja. Sellest tulenevalt levis arvamus, et regilauludel pole viise ja neid hakati raamatust lugema ja deklameerima nagu luuletusi. Tampere uuris rahvalaulu alati kui tervikut: sõnad, viis ja esitamistavad. Tema teaduslike publikatsioonide hulgas on kümneid rahvalaulude ja -viiside üksikküsimuste käsitlusi (vt “Eesti rahvaluule bibliograafia 1918—1992”. I—II. Koostanud Karin Ribenis. Tallinn, 1997—1998). 1935. aastal avaldas Tampere “Eesti rahvaviiside antoloogia” (ilm. Tallinnas). Siinkohal ei räägi me pikemalt ka tema liivi-harrastusest ja tööst liivi rahvalaulude ning kombestikuga.
Tänu Herbert Tamperele on meil ka korralikult salvestatud rahvalaule ja pillilugusid kolmekümnendate aastate teisest poolest, mis heliplaadistati aastail 1936—1938 koostöös Soome teadlase Lauri Simonsuuri, Muusikamuuseumi ja Riigi Ringhäälinguga. Kolmest korraga tehtud komplektist sai ühe Eesti Raadio (Tallinn), teise ERA (Tartu) ja kolmanda Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiiv (Helsingi). Eesti Ringhäälingu plaadikogu hävis koos “Estonia” teatrimajaga 1944. aasta 9. märtsi pommitamisel; teised kaks koopiat on alles. Toonaseid jäädvustusi on hiljem korduvalt kasutatud. 1970. aastal Eestis korraldatud III soome-ugri kongressi künnisel panid Herbert ja Erna Tampere ning Ottilie Kõiva kokku viiest plaadist koosneva ja kõiki olulisemaid regilaulu rühmi esindava heliplaadiantoloogia “Eesti rahvalaule ja pillilugusid” I. Teaduslik heliplaatide antoloogia (“Melodija”, 1970), mis koos juurdekuuluva tekstivihiku ning laulikute ja pillimeeste fotodega annab eesti vanemast laulu- ja pillitraditsioonist hea pildi. Teine samuti viiest kauamängivast plaadist ning tekstivihikust koosnev komplekt (“Eesti rahvalaule ja pillilugusid” II) uuemate rahvalaulude ja hilisemate pillilugudega (koost H. ja E. Tampere ning Ingrid Rüütel) ilmus 1974. aastal heliplaadifirmas “Melodija”.
 

Kui ERA sai tellimuse eesti rahvatantsude väljaandele, siirdusid Rudolf Põldmäe ja Herbert Tampere rahva sekka tantse kirja panema. Arhiivis sobivaid kirjapanekuid polnud; tantsu ülestähendamine on palju keerulisem sõnalise materjali jäädvustamisest ning sellega polnud keegi tegelnud. Otsiti pillimehi ja tantsuoskajaid. Ainult ühe kohaliku “tantsulise” kohtamisel asunud elavam ja seltskondlikum Põldmäe kohe ise paariliseks ning lasknud oma tantsusamme juhendada, aga Tampere, keda polevat kunagi seltskonnas tantsupõrandal nähtud, kirjutas nooti ja kirjeldas samme. Kirjapanekud ühtlustati ja kujunes välja süsteem. Herbert Tampere ja Rudolf Põldmäe raamat “Valimik eesti rahvatantse” ilmus 1938. aastal Tartus ja on tänini tantsujuhtidele hea allikas eheda eesti rahvatantsu saamiseks. Et teema kirjutajaile lähedaseks jäi, näitab venekeelse “Eesti rahvaluule ülevaate” (????????? ????????. Tallinn, 1981) rahvatantsude käsitlus Herbert Tampere artikkel. Et Tampere ka loengutel TR Konservatooriumis rahvatantse käsitles, tunnistab õppevahendina valminud “Eesti rahvapillid ja rahvatantsud” (Tallinn, 1975). Aga siiski! Pillid on pealkirjas eespool ja küllap kuulusid ka uurija huvide ringis ettepoole. Seda enam, et rahvapillidega puutunud ta Rannus kokku juba lapsepõlves. Siin on paras meenutada, et Herbert Tampere vend Arnold saigi elukutseliseks pillimeheks ja mängis aastaid viiulit “Vanemuise “ teatri orkestris.
 

Herbert Tampere kõige olulisemad tööd on tehtud regivärsiliste rahvalaulude ja viiside valdkonnas. Võib-olla pole üldteada, et ta oli alusepanija ka ühele väga vajalikule ettevõtmisele, mis puudutab uuemat rahvalaulu: ülikooliaegse auhinnatööna koostas Tampere trükis ilmunud uuemate laulude ja laulikute kartoteegi. Alates möödunud sajandi kuuekümnendatest-seitsmekümnendatest aastatest, kui Eestis seltside liikumine jalad alla sai ja uuem rahvalaul üha enam võimust võttis, hakati käsikirjaliste laulikute kõrvale vajama seltskondlike laulude trükitud sõnu, ilmusid trükitud laulikud. Neid anti välja kümneid ja kümneid. Kõik ei jõudnud isegi raamatukogudesse ja kõiki ei suudetud arvelegi võtta. Populaarsemad lood rändasid ühest laulikust teise, aga juurde tõlgiti ja loodi ka uusi. Niisuguste laulude tegijad unustati ja laulud hakkasid rahva hulgast populaarsete uuemate rahvalauludena tasapisi esialgu laulikutesse ja sedamööda käsikirjalistesse rahvaluulekogudesse tulema. Et asjast kuidagi ülevaadet saada, tuli kõigepealt selgeks teha, millised laulud olid varem avaldatud, ja kus. Siis sai edasi jälgida, kas oli tegu autorilaulu ärakirja/koopia, tõelise rahvalaulu või folkloriseerunud tõlkelauluga. Tampere kartoteegis — nii nimetatakse seda käsikirjalist tööd siiani — on terve kastitäis trükitud laulikute bibliograafiat. Sellele lisaks on iga laulu kohta kirjutatud omaette kaart, mis sisaldab laulu pealkirja selles väljaandes, esimese salmi teksti, salmide ja värsside arvu, kõik juuresolevad autori ja allikate andmed ning bibliograafilise viite avaldamise kohta. Kõik kaardid on paigutatud esimese salmi esisõna järgi tähestiku järjekorda: avasalm on tavaliselt kindlam ja muutumatum kui pealkiri. Kui mõni laul on ilmunud mitmes laulikus — ja seda tuleb ette sageli —, satuvad kaardid kõrvuti ja uurija saab ülevaate publikatsioonidest. Siin ilmnevad redaktsioonilised muutused, samuti laulu salmide taandamine, juurdelisamine ja varieerumine. Ja kui kaardil olevatest andmetest ei piisa, saab esimesest kartoteegist sageli ka viite, millisest Eesti raamatukogust arvelevõetud laulikut otsida. Kartoteegi originaal asub Tartus, ERAs, Eesti Kirjandusmuuseumis, koopia aga Tallinnas Eesti Keele Instituudi rahvaluuleosakonnas. Muid rahvaluule-väljaandeid ette valmistades ja raamatukogudes töötades on aeg-ajalt leitud seni arvele võtmata laulikuid, mis hoolega Tampere kartoteeki juurde on lisatud. Niisugune kartoteek annab parema võimaluse teha ka uuemate rahvalaulude juures tekstoloogilist uurimist. Seda laadi töö näiteks on Herbert Tampere juhendamisel ja toimetamisel ilmunud kogumik “Priiusel’ raiume rada…” (Tallinn, 1970).
Nagu raamatu pealkirjast ja tiitellehelt selgub, on see artiklite kogumik eesti revolutsioonilauludest; autoriteks on Hilja Kokamägi, Vaina Mälk, Ingrid Rüütel ja Herbert Tampere. See oli tellimustöö “ülaltpoolt” ja raamatu ilmumine seega kindlustatud. Kuuekümnendatel korraldatud võistlus 1905.—1907. aasta revolutsioonisündmusi kajastavate ja käsitlevate materjalide kogumiseks tehti üsna õigel ajal — mitmed neist sündmustest osavõtjad ja nende mäletajad elasid siis veel. Võistlus tõi kokku laule ja muud materjali: rahvusvahelisi proletariaadi võitluslaule, neist mõnedki mitmes tõlkes ja varieerunult; eesti proletaarsete autorite rahva sekka läinud luuletusi; revolutsioonisündmusi kajastavaid olustikulisi rahvalaule; ja nii kirjalikul kui suulisel kujul tekkinud ja levinud paroodiaid. Raamat koosneb veerandsajast uurimusest revolutsiooni- ja töölislaulu kohta. Need on metoodiliselt hästi läbi viidud võrdlevad uurimused koos laulude leviku ja funktsiooni näitamisega. Kahe esimese teema puhul jälgitakse tõlkeid ja versioone kirjalikus ja suulises levikus. Mitmelgi korral jõutakse kirjanduse ja rahvaluule vahekordadeni. Ingrid Rüütli osalus peaaegu kõikide teemade juures puudutab tööd laulude viisidega: sel ajal uuris ta uuemat eesti rahvalaulu ja rahvalaulu mitmesuguseid üleminekuvorme. Kõnealusel raamatul on just meloodiate käsitlemise ja avaldamise tõttu eeliseid muude laulumonograafiate ees.
Tampere uurimused “Revolutsioon ja rahvalaul” (uurimused viie laulu kohta) ning “Üks rahvalaul Saaremaa ülestõusust” (koos Ingrid Rüütliga) käsitlevad võitluslaulude kõige rahvapärasemat osa. Raamatu kõigis kirjutistes analüüsitakse suulise leviku, käsikirjaliste laulikute ja trükisõna, mitmete tõlgete, versioonide, varieerumiste ja meloodiate ning muutuste probleeme. Väljaanne hõlmab peaaegu kogu selle valdkonna materjali ja on metoodiliselt väga hästi välja peetud. Uurimise praktilise külje, teooria ja järelduste seisukohalt vääriks ta rohkem tähelepanu.
Kuuekümnendate keskpaiku värbas ühing “Teadus” mind lektoriks. Asutused ja koolid tellisid oma üritustele sageli loenguid. Rahvaluule sageli apoliitilised ja harivad teemad meeldisid paljudele. Komplekteerisin selleks heli eesti rahvaluule liikide tutvustamiseks. Kui kord Kirjandusmuuseumis sellest juttu tuli, lausus Tampere: “… noh, lint on ju hea küll, aga igakord pilli pole… või ei tööta sobiv kiirus… Ma olen lihtsalt ise laulnud… Mõni tunneb siis paremini ära, et viis tuttav ja…” Tal oli muidugi õigus. Ja eestlaulmisel on võimalik panna ka huviline ning ettevalmistamata seltskond laulurõõmust osa saama. Kuuekümnendatel tegi rahva laulutamisega laiemalt algust helilooja Veljo Tormis. Aitäh talle! Varsti järgnesid “Leegajuse” poisid — Sarved, Igor Tõnurist, siis Toivo Luhats “Piibaritega” ja mitmed teised. Nende, aga ka paljude teiste lauluteadmised, -säde ja -julgus said toetust Tamperelt. Ja pole vist eesti folkloristikas valdkonda, mille puhul poleks Tampere kui konsultandi poole pöördunud heliloojad ja kirjanikud, koolmeistrid ja kirjastajad, teadlased ja üliõpilased. Tema nime koos tänusõnadega heade nõuannete eest leiame paljudes väljaannetes.
Kuuekümnendail tegeldi palju rahvakombestiku ja -kalendriga. Huvi selle vastu oli suur. Kavandati “Eesti rahvakalendri” koostamist ja tööd sellega alustas folklorist Selma Lätt. Iga kvartali tähtpäevad arvati mahtuvat ühte väikesesse köitesse. Aga mida teha tabu-teemadega — algselt kiriklikud, aga ühtlasi ka rahvapäraseks kujunenud pühad nagu lihavõtted või jõulud? Tampere soovitas alustada jaanuari esimese tähtpäevaga pärast jõulutsüklit — ehk poliitiline olukord selleks ajaks muutub, kui kalendriga jõuludeni jõutakse… Sarja jätkajal Mall Hiiemäel ei olnud 1995. aastal enam jõulu-köite — “Eesti rahvakalender VII” avaldamisega tsensuuriprobleeme.
 

Rahvakalendriga tegeles ka Tampere ise. Tema kätte sattusid (?) tsensor Jüri Truusmanni1 märkmed ja kirjapanekud Iisakust 1886. aastal. Truusmann oli avaldanud hulga rahvakalendri tähtpäevade ja kombestikuga seotud tähelepanekuid Peipsi-äärseid poluvernikuid käsitlevas kirjutises venekeelses Eestimaa kubermangu 1894. aasta aastaraamatus. Mitmesuguseid rahvaluule piiri- ja üleminekunähtusi jälgides pidas Tampere silma peal kõikidel võimalikel materjalidel. Ta valis Truusmannilt justkui motodeks küllalt napisõnalised Iisaku kandi rahvakombestikku iseloomustavad teated, millele kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonna kartoteekides kinnitavaid ja usaldatavaid vasteid leidus. Artikkel “Kirde-Eesti rahvakalendri iseärasusi” I. (Kommentaare J. Truusmanni üleskirjutustele Iisakust 1886. aastal) — artiklite kogumikus “Slaavi-läänemeresoome suhete ajaloost.” (“Eesti Raamat”, Tallinn, 1965), selgitab ja jälgib üheteistkümne rahvapärase tähtpäevaga seotud kombestikku selles piirkonnas läbi aasta. Tegelikult ühendab kirjutis üksteist samas süsteemis läbi viidud monograafiat koos ühise sissejuhatuse, järelduste ja kokkuvõttega. Arvele võetakse kinnitavad ja selgitavad tähelepanekud nii käsikirjalisest kartoteegist kui ka teiste rahvaste uurijatelt. Tampere avaldab kahetsust, et Peipsi-äärne ala on veel mitmes suhtes halvasti uuritud ja dokumenteeritud ning pädevamate asustusajalooliste järelduste tegemine peab jääma edaspidiseks. Tähelepanu pööratakse uskumustele, rahvalauludele, arheoloogilistele teadetele, piirkonna mitmest rahvusest elanike päritolule ning liikumistele sobivama elupaiga leidmisel. Loitsud ja laulud esitatakse koos meloodiatega. Materjali põhjal koostatud seitse levikukaarti näitavad ka kõnealuste nähtuste või selle versioonide levikut muudes Eesti piirkondades ja veenavad, et mitmel puhul on tegu tõepoolest ainult Peipsi põhja- või läänekaldal elavate inimeste tavadega või erinevustega mujal tuntust. Mis puutub Tampere nende monograafiate kompositsiooni, siis tekkis tahtmine võrrelda seda jumalateenistusega luteri kirikus, kus kõigepealt loetakse ette valitud temaatiline lõik pühakirjast ja peaaegu kogu järgnev jutlus kuulub selle avamisele, selgitamisele, lahtimõtestamisele ja rahva suunamisele ise mõelda, jälgida ja järeldusi teha. See ongi Õpetaja töö.
Matthias Johann Eiseni 100. sünniaastapäeva künnisel tundis Tampere kui Eiseniga isiklikult kokku puutunud folklorist vajadust või kohustust seda tähtpäeva märkida. Viiekümnendad aastad ei olnud monograafiate aeg; seda enam ei saanud rääkida pastoriametit pidanud mehest. Eiseni kui folkloristi pärandis on peale rahvaluule kogumise organiseerimise, millest üldsus rohkem teab, kaks olulisemat suunda: rahvajuttude publitseerimine ning rahvausundi ja mütoloogia uurimine. Ka viimane nimetatuist ei tulnud viiekümnendatel kõne alla: igasugust usundit peeti religiooniks ja selle käsitlemine oli tabu. Eiseni rahvajutu-publikatsioonid aga olid sõna otseses mõttes ära loetud ja rariteetideks muutunud. Tuntud rahvalaulu-, muusika- ja tavandiuurija siirdus nüüd rahvajuttude valdkonda. Folklooriarhiivi ja ka Eiseni töömeetodit hästi tundva mehena ja täpse uurijana võttis Tampere ette Eiseni kolm esimest muistendite raamatukest, “Esivanemate varandus” 1882; “Kodused jutud” I—II 1896—1897; “Narvast — Tallinna.” 1901, koos hilisemate ja muudetud kordustrükkidega ning koostas nendes avaldatud juttudest uue väljaande: M. J. Eisen, “Esivanemate varandus”. (Koostanud ja redigeerinud H. Tampere. Illustreerinud O. Kangilaski, Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1958. Seda tööd pole Tampere muude suuremate ettevõtmiste hulgas kuigi tähtsaks peetud. Või on põhjus seal, et Tamperet oluliselt rahvamuusika- ja laulu-uurijaks peetakse ja töö rahvajuttude alal pole kuulunud selle valdkonna inimeste huviorbiiti. Ometi annab Eiseni koondraamatu koostamine head eeskuju teaduslikust täpsusest ja õpetab eelkäijate puudusi viisakalt korrigeerima ja arvestama. Tampere jättis kõrvale eesti kirjameeste loomingu, samuti varasemast tõlkekirjandusest ja teiste rahvaste ainesest mõjustatud tekstid, kasutas aga ära Eiseni enda poolt kordustrükkidesse lisatud autentsed rahvajutud. Eiseni kogust avaldas Tampere ainult rahvapärased jutud ja selles algupärases redaktsioonis, nagu nad käsikirjalistes kogudes on. Üksikasjalikuma ülevaate ebarahvapärasest ainesest Eiseni mõnedes jutupublikatsioonides saame Ülo Tedrelt (“Keel ja Kirjandus” 1994, nr 6), kogu tema “toodangu” detailne analüüs veel puudub.
 

Eiseni-Tampere “Esivanemate varandus” on kolmeosaline kommentaaride ja järelsõnaga teaduslik muistendiväljaanne, millel on tänase kodukohauurija jaoks ka oma lisaväärtus. Raamatu lõpus asuv register, “Juttudes esinevad kohanimed”, viib meid lausa kättpidi paljude Eestimaa paikade juurde. Kui kohapeal muistendite jutustamise traditsioon on katkenud ja enam tuntud kohtadega seotud lugusid ei mäletata, võime neid selle “…varanduse” abil uuesti meelde tuletada. Sajandivanused kirjapanekud ja teadlaste hool on rahva mälu säilitanud. Pisut makstakse registris lõivu nõukogudeaegsele administratiivsele jaotusele ja peetakse tähtsaks rajooni; traditsiooni järgi tuleks märkida: (maakond) — kihelkond — (vald) — küla — (talu). Teiste piirkondadega võrreldes on seekord eelisolukorras Virumaa ja idapoolne Harjumaa, sest Eiseni kolmas raamat oma kahekümne kaheksa jutuga oli omamoodi temaatiline —“ Narvast — Tallinna”.
Aasta pärast Eiseni muistendeid ilmus Erna Normanni ja H. Tampere koostatud “Marjakobar ja teisi setu muinasjutte” (Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1959), mis teeb 28 setu juttu kirjakeeles kogu Eestis arusaadavaks. See raamat pole küll just teerajaja setu muinasjuttude “tõlkimisel” eesti kirjakeelde. Paarkümmend aastat varem (1939) oli neid kirjakeeles avaldanud keeleteadlane Julius Mägiste (vt ka “Kümme setu muinasjuttu lastele”. Rahvasuust üles kirjutanud Julius Mägiste. Koostanud ja järelsõna kirjutanud Pille Kippar. “Eesti Raamat”, Tallinn 1990.) “Marjakobar” ületab nimetatu nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt. “Et jutud oleksid (…) võimalikult ligilähedased originaalsetele kirjapanekutele, püüdsid valimiku koostajad säilitada setu muinasjuttudele omast stiili nii sõnade järjestuse, dialoogide rohkuse, deminutiivide sageduse, kujundiküllase keele kui ka teiste stiilivõtete alal. Nii leiavadki lugejad käesolevas kogumikus Setu ala sõnavara ja sõnastuslaadi, eriti otseses kõnes. Vähetuntud sõnade tähendused on antud raamatu lõpus,” selgitavad koostajad saatesõnas ja sellega ongi peaaegu kõik stiili ja “tõlke” kohta öeldud, kõigele olulisele tähelepanu juhitud. Tegelikult pole setu jutu transponeerimine või tõlkimine sugugi nii lihtne. Setukeelsete sõnade asendamisest kirjakeelsetega ei piisa; ka lauseehitus on murdes sedavõrd erinev, et kui asendad või “tõlgid” keerulisemad murdesõnad, pead tingimata ka lauseehitust korrigeerima. See on vist isegi keerulisem töö kui võõrast keelest tõlkimine — eksimise või vääratamise oht on vähemalt sama suur. “Marjakobara” koostajatel on õnnestunud otseses kõnes ja mujalgi säilitada täiesti setupäraseid sõnu ja väljendeid, säilitada juttude setupärane laad, ometi on kõik suurepäraselt arusaadav.
Saatesõnast saab lugeja teada, et setu külas saadi uusi jutte teekäijatelt, rändkaupmeestelt ja kerjustelt, eriti kui need öömajale jäid. Rändurid tõid ka vene repertuaari, mida hiljem eesti keeles edasi võidi jutustada. Olid kindlad ajad, millal vanasti Setus kõige rohkem jutustati : ennejõulusel ajal, sagedasti just neljapäeva ja laupäeva õhtutel, mil tööd ei tehtud. Siitki avaneb veel midagi endist uuesti: neljapäevast õhtut peeti eriliseks, teistest tavaliste tööpäevade õhtust tähtsamaks ja siis ei tehtud tööd.
Setu juturepertuaar oli rikkalikum kui mujal Eestis. Räägiti peaaegu kõike, mis igal pool mujal, lisaks hulk ainult setudele omaseid jutte. Ja veel ühe teadmuse võrra saame Normanni-Tampere raamatust rikkamaks: paljude setu muinasjuttude kompositsiooni kuulub meloodiaga lauldav laul. Lauluridu (värsse) on muinasjuttudesse trükitud mujalgi, ent viise pole ega ole isegi tähelepanu pööratud, et vahele tuleks laulda. “Marjakobaras” avaldatakse seitse enamasti Tampere enda üles kirjutatud või lindistatud muinasjutulaulu viisi. Raamatu teine trükk uute illustratsioonidega (Kaisa Puustak) ilmus 1989.
Samadel viiekümnendatel valmistas Tampere ette loodushäälendite ja muinasjuttude osa kõne all olnud “Eesti rahvalaule viisidega” III köitele (Tallinn, 1958). Siit leiame mõniteist nootidega varustatud muinasjuttu ja küllap esimese käsitluse eesti lauludega muinasjuttudest (lk 146—149). Hiljem on teemat lähemalt käsitlenud Kristi Salve ja Vaike Sarv “Setu lauludega muinasjutud”, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele- ja Kirjanduse Instituut, Tallinn, 1987, ja publitseerinud rohkesti setu jutte koos viisidega, aga ka rahvaluulekogudes leiduvaid mujalt üles tähendatud seni avaldamata muinasjutulaulude noote ilma jututekstideta.
Tampere suhted rahvajuttudega ei piirdunud publitseerimisega. Rahvaluule osakonnas töötades ja seda juhatades oli vaja jutukartoteeki korraldada. Varem oli arhiivis muinasjutte liigitanud kaks meest: jutu-uurijad professor Walter Anderson ülikoolist ja endine ERA juhataja doktor Oskar Loorits. Nüüdseks polnud Tartus kumbagi (Anderson kui baltisakslane lahkus Preisimaale kolmekümne üheksandal, Loorits põgenes 1944. aasta sügisel Rootsi ja leidis elu- ning töökoha Upsalas). Ühtlane tüübinumbritega jäme pliiatsikiri muinasjutukartoteegi kaartidel kuulub Tamperele. Ta on tüüpidesse määranud sadu jutte. Järelejäänud märkmetest nähtub, et tal on olnud kavatsus koostada hoopis täiuslikum rahvajuttude loend, kui olid senised Aarne tüüpi kataloogid2. See uus ja põhjalikum register oleks praeguselt tüübi tasandilt läinud variandi tasandile ja võtnud arvesse iga variandi iseärasused, säilitades siiski endise süsteemi.
Ulatusliku ainese korraldamise ja registrite/loendite koostamise puhul tekib alati piiride probleeme. Tampere jälgis ja andis nõu mulle eesti loomamuinasjuttude piiride määramisel ja kataloogi koostamisel. Ta nägi ka vajadust selgitada olustikuliste metsloomalugude ja pajatuste olemust ja piire. Mall Proodeli (Hiiemäe) kogumik “Üks jahimees läks metsa. Valimik rahvajutte jahist ja metsloomadest” (“Eesti Raamat”, Tallinn, 1969) läheneb sellele probleemile peamiselt praktilisest küljest. Pajatuste kujunemist ja kohta rahvatraditsioonis jälgis Mall Hiiemäe Kodavere materjali põhjal: “Kodavere pajatused“ (Tallinn, 1978). Saatesõna lõpeb tänuga professor Herbert Tamperele.
 

Herbert Tampere elas kogu oma tööelu Tartus, oli seotud Eesti Rahvaluule Arhiivi ja selle järglase Eesti Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaga. ERAsse asus ta tööle 1928 ja juhatas KMROd aastail 1952—1967. Tema huvi rahvamuusika vastu ja suurepärased uurimistulemused äratasid tähelepanu ning ta kutsuti rahvamuusika õppejõuks Tallinna Riiklikku Konservatooriumi, kus töötas aastatel 1945—1952 ja 1967—1975 professorina aastast 1974. Nii on kirjas teatmeteostes, ja ega seal midagi lausa valesti olegi, ainult et nende aastate sisse mahtus ka sunniviisiline põhjuseta eemalolek perest, kodust ja armastatud tööst.
Abikaasa Erna Tampere andmeil arreteeriti Herbert Tampere 1945. aasta kevadtalvel, oli vangis üks aasta ning üks kuu, vabanedes 1946, aprilli lõpul. Suure osa kinniolemise ajast viibis ta Tartus. Vahepeal saadetud Tallinna. Seal polevat aga uurijagi teadnud, miks ta arreteeriti. Mõne aja pärast saadetud Tampere Tartusse tagasi. Kuna aga raudteejaamas polnud konvoid vastas, sõidetud edasi Valka. Ka seal polnud vastuvõtjaid ning nii tulnud minna edasi Riiga. Kõikidest vanglakohtadest iseloomustanud Tampere Riia vanglat kui kõige kehvemate ja halvemate tingimustega kohta. Riias olnud lausa nälg. Kateloki põhja vajunud päris muda…
1946. aasta aprillis saanud Erna abikaasalt teate, et toogu talle Tartu vanglasse riided järele, saab välja. Rannu Unikülast Tartusse tuli minna jalgrattaga — busse siis ju ei käinud. Herbert Tampere olnud vabanedes väga kõhn ja jõuetu. Mindi maale, kus algas turgutamine. Tampere kosus ja päris töökoha järele. Kirjandusmuuseumi teda tööle ei võetud. Peagi tuli aga Tallinnast Vladimir Alumäe telegramm-korraldus: asuda taas tööle Tallinna Konservatooriumi alates 1. maist 1946. Herbert Tampere oli juba varem lühikest aega töötanud konservatooriumi muusikateaduste kateedri juhatajana — 1. märtsist 1945 kuni arreteerimiseni.
Lisan siia juurde iseloomustava lõigukese Erna Tampere kirjast artikli autorile 27. jaanuarist 1998:
 
[- – -] Kui palju ka tol korral olenes inimestest, kellest sa sõltusid, nägin, kui sõitsin Tallinna ja läksin Konservatooriumi tookordse rektori prof. Alumäe juurde, et saaks mulle välja maksta Tampere saamata jäänud viimase poole kuu palk. Prof. Alumäe oli väga huvitatud, mis ma tean Herberti asjast ja kas on mingi kahtlus tema suhtes. Kinnitasin, et pole. Ta viis mu raamatupidamisse, palus samas volituse kirjutada ja ka alla kirjutada. Selle järgi maksti saadaolev palk välja ja ka kahe nädala eest edasi, sest Tampere polnud lahkunud töölt omal soovil.[- – -]
Vanglas veedetud aasta jättis Tampere tervisele aga eluaegse jälje ja perele pideva infarktihirmu. See kandus üle ka kolleegidele, teda püüti kirjandusmuuseumis mitmestki ärevast või kriitilisest päevaprobleemist eemal hoida ja nii mõnigi kord see õnnestus. Ei tema ise ega ka teised hoidnud teda aga eemale rahvaluuletööst. Töö käis pidevalt ja pingeliselt, sihiks rahva vaimuvara uurimine tervikuna — sõnad ja tekstid, viisid ja pillid, esitajad ja üleskirjutajad, lindistamine ja filmimine, ümbrus, mõju, kontekst, nähtuste levik ja piirid. Herbert Tamperet peetakse eelkõige muusikateadlaseks, rahvamuusika publitseerijaks ja uurijaks Seda ta kahtlemata oligi. Siinses kirjutises tahtsin vaid näidata, et tema osa on paljude aastate jooksul olnud aga hoopis laiem, tema teadmised ja tööd olulised kõikide rahvaluuleliikide uurijaile, ka nendele, keda siin ei puudutatud.
Rahvateadlane või kabinetiteadlane? Humanitaarteadustes kohtame mõlemat tüüpi. Herbert Tampere kuulub julgesti mõlemasse. Juubeli puhul kokkuvõtet tehes meenutame, et temalt on käsikirjalistesse rahvaluule-kogudesse jäänud tekstiüleskirjutusi, kirjeldusi ja kommentaare, fotosid, viise paberil ja helilintidel või plaatidel kõikidest Eestimaa paikadest paljude aastakümnete jooksul; peale selle filme, lõputut arhiivitööd, nõuandeid, konsultatsioone, õppetööd. Lisaks kuulus ta mitmetesse seltsidesse kodu- ja välismaal, temalt on sadakond uurimust ja suurt ulatuslikku publikatsiooni, ta on saanud preemiaid, aukirju ja -nimetusi.
Ning oli suur autoriteet kolleegide ja järeltulijate silmis.
 
Autor Pille Kippar on folklorist, filoloogiadoktor, Tallinna Pedagoogikaülikooli professor.
1 Jüri Truusmann (1856—1930) — ametnik ja seltskonnategelane, töötas aastail 1885—1907 Tallinnas tsensorina.
2 Antti Aarne (1867—1925) — soome folklorist, töötas välja üldkasutatava rahvajututüüpide registri (1910).