Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana

Kristin Kuutma
 

Laulmine kui kunstiline väljendusvahend peegeldab ühiskonna sotsiaal-kultuurilises kontekstis toimuvaid muutusi, lauluharrastus võib märkimisväärse mehhanismina mõjutada sotsiaalset käitumist, osutuda rahvusliku vabaduspüüdluse kultuuriliseks väljendusvahendiks. Traditsioonilises ühiskonnas oli laulmine kogukonna sisese suhtlemise süsteemi üks osa, ning selle esmane funktsionaalne tähendus oli seotud traditsiooniliste riitustega, kombetalitustega. Laulmine ei omanud konkreetset esteetilist eesmärki, puudus kirjalik tekst, laul oli vahendiks tunnete interpreteerimisel, sõnumite edastamisel, ühtlasi tugevdati rühmaidentiteeti.

Eesti vanem laulutraditsioon, regivärsiline rahvalaul on oma esituslaadilt hulgakesi laulmist soosiv (eeslaulja poolt lauldud värssi korratakse koos). Meie esivanemate muusikalise mõtlemise muutusele ja samal ajal ka enesehinnangu tõusule andis tugeva tõuke talurahva seas levinud vennastekoguduse liikumine, mis tekkis 18. sajandil Eestisse jõudnud hernhuutlaste tegevuse tulemusena. Usulise vagaduse propageerimise kõrval oli vennastekogudus pärisorisele talupojale võrdõiguslikkuse ideed arendav inimkooslus, kus ei tunnistatud seisuste vahesid. Vennastekoguduse tegevuses oli olulisel kohal ühislaulmine, lauldi vaimulikke laule, mis vendade poolt eelkõige Saksamaal kirjutatud, ja kirikulaule, mis tõi kaasa selle hoopis teistsuguse laulutraditsiooni folkloriseerumise. Ametlik luterlik kirik ja külakoolid õpetasid omakorda põhiliselt saksa eeskuju järgivat mitmehäälset koorilaulu. Juba 17. sajandi lõpuks oli ilmunud vähemalt viis eestikeelset koraaliraamatut, mida kasutati köstrikoolides (Leichter 1991, 11-12).

Esimene teade neljahäälsest kooris laulmisest eestlaste hulgas pärineb aastast 1818, mil vastav üleskirjutus tehti Kanepi kihelkonnakooli kohta (asutatud 1804). 1822. aastal asutati Laiusel omaaegselt väga edumeelne kihelkonnakool, kuhu võeti ka tütarlapsi, selles koolis peeti laulutunde iga päev ja 1828. aastast pärineb teade seal tegutsenud suuremast meeskoorist (Leichter 1991, 36). Koorilaulu laiemale levikule talurahva seas pandi alus koolis ja kirikus, 19. sajandi 30-ndatel aastatel algas mitmehäälse koorilaulu areng. Koorilaulu kui seltsitegevuse eeskuju võeti baltisakslastelt, kelle hulgas levis otseselt saksa kultuuri mõjutustel tekkinud mitmehäälset meestelaulu või ka segakoorilaulu kultiveeriv lauluseltside-liikumine. Saksamaal oli see sakslaste ühinemissoovi kajastava rahvusluse üheks avaldumisviisiks. Need seltsid ei olnud üksnes laulukoorid, vaid täitsid ka klubilisi funktsioone (Jansen-Arukaevu 1995, 29). Tallinnas asutati saksa meestelaulu selts (Revaler Verein für Männergesang) 1849, esimene eesti lauluselts “Revalia” kinnitati Tallinnas ametlikult 1863, ja sellel seltsil oli muidugi ka oma koor. Olulise tähisena peab veel mainima lauluseltsi “Estonia” ja Johann Voldemar Jannseni asutatud meestelauluseltsi “Vanemuine” Tartus, mõlemad loodi aastal 1865. Esimeseks põhikirjaga ja registreeritud maaseltsiks osutus Jüri kihelkonna lauluselts aastast 1866. Baltisaksa kogukonnas levinud seltsiliikumise eeskujul kujunes ka eestlastele oluliseks muusika- ja haridusseltside loomine nii linnas kui maal, nende kaudu rajati vundamenti kultuurilise identiteedi teadlikuks kujundamiseks.
  Rahvuseks kasvamise üheks oluliseks eelduseks on teatud kriitilist piiri ületav valmisolek end kollektiivselt määratleda ja oma saatuse üle otsustada. Ühiskonna liikmel on tavaliselt mitu identiteeti, identiteedi kaudu mõistetakse oma sarnasust ja erinevust teistega võrreldes. Kultuuri kui toimiva süsteemi ehitusmaterjaliks on traditsioon, identiteeti võib käsitleda kui vastava kultuurisüsteemi ühte, fokusseeritud ja väljaeraldatud osa, mis antud rühma esindab ja sümboliseerib ning teistest rühmadest eristab. (Honko 1988.) Tänapäeva kultuuriteoreetikud on traditsiooni mõistet käsitledes tõdenud, et traditsioon ei kandu ajas edasi nagu asi või asjade kogum, vaid see taasleiutatakse sümbolina toimuval ajahetkel (Handler-Linnekin 1984), traditsioon ei ole kultuuriliselt määratud, see on kultuuriline konstruktsioon (Hobsbawm-Ranger 1983).
Rahvust loovaks jõuks on omakorda rahvuslus, mis ühtlasi kaasneb antud ühiskonna kulgemisega agraarühiskonnast industriaalühiskonda. Agraarühiskonda iseloomustab lokaalrühmade kultuuride keerukas struktuur, mida taastoodetakse paikkondlikult, kuid rahvuslus nõuab kultuurilist homogeensust, ühiskultuuri. Industriaalühiskonna kultuuri kujundavad standardiseeritud, kirjaoskusele ja haridusele rajatud kommunikatsioonisüsteemid. Agraarajastu stabiilses endassesulgunud kogukonnas, kes suhtleb teatud kindlas kontekstis, on kultuur tihti nähtamatu – kultuurikandjad ei teadvusta seda endale. Kuid kui mobiilsus ja kontekstiväline suhtlemine saavad ühiskondliku elu olemuseks, siis muutub ühiskultuur identiteedi tuumaks. Rahvuslus kasutab ära varem eksisteerinud ja ajaloolt pärandiks saadud kultuurivarasid, kuid teeb seda väga valikuliselt ja neid radikaalselt muutes. Rahvuslus taaselustab või leiutab oma kohaliku, kirjaoskusega ja spetsialistide poolt vahendatava ühiskultuuri, kus rahvuslus ülistab ennast rahvakultuurist laenatud stiliseeritud laulude ja tantsudega. (Gellner 1994/95.)

Eesti rahva ajaloos nii kaalukat osa etendanud laulupeo-fenomen kujutab endast kultuurilaenu, millest formeeriti rahvusliku eneseteadvuse kasvatamise tähelepanuväärne tegur, sellest kujundati rahvuslikku identiteeti kandev traditsioon. Saksa kultuuriareaalis harrastatavate suurte laulmispidustuste eeskujul arenes ka baltisaksa Liedertafel lauluseltside avatud ühistegevuse vormiks laulupidude korraldamine, esimene neist toimus 1836. aastal Riias. Oluliseks tõukejõuks koorilaulu energiliseks maarahva hulgas propageerimiseks sai 1857 Tallinnas peetud baltisaksa laulupidu. Oma ajalehes “Perno Postimees” seda sündmust lugejaile tutvustades kiitis Johann Voldemar Jannsen, et Saksamaal on igas külas lauluseltsid (Leichter 1991, 87). Jannsen võttis esimesena kasutusele sõnakombinatsiooni “eestirahvas” senini käibinud “maarahva” või “talurahva” asemel, ning järgneva kümnendi jooksul sai see sõnapaar üldisemalt tuntuks. Mitme koori koosesinemised toimusid laulupüha nime all küll juba 1855 ja 1857 Põlvas, kuid laiema kõlapinnaga esimese kihelkondliku laulupüha kutsus 1863. a. Ansekülas kokku kohalik pastor Martin Körber, sel peol osales 500 lauljat. Põhja-Eestis (ehk täpsemalt tolleaegse administratiivse jaotuse järgi Eestimaa kubermangus) peeti esimene eesti laulupüha kaks aastat hiljem Jõhvis ning juunis 1869 toimus Tartus peale kaheaastast võimudelt loa taotlemist esimene üle-maaline eestlaste laulupidu. Peol astus üles 51 koori ja puhkpilliorkestrit, milles oli ühtekokku 845 esinejat ja publiku hulgaks tuli kahe peopäeva peale kokku 15 000 kuulajat! * vt.Kaart1 Ühtlasi seati nüüd silme ette siht rahvuslikust edenemisest, rahvuslikust ühtsusest ja kultuurilisest enesemääramisest. Siit sai alguse ka müüt, mis meie päevil võttis uut tuult tiibadesse nn. laulva revolutsiooni käigus – müüt sellest, et rahvas võib end vabaks laulda, ja seda ka poliitiliselt. On isegi väidetud, et eestlased laulsid ennast rahvaks. Pärimuslike ja laenatud kultuurielementide põimumise tulemusena loodi rahvusliku kultuurimudeli uus versioon (Dégh 1978, 43).

Maa laulukoore ja orkestreid asutasid peamiselt köster-kooliõpetajad, lauljateks ning pillimeesteks olid neis õpetajad, vanemad koolilapsed ning ümbruskonna talurahvas. Niisugune organiseeritud muusikaharrastus on esteetilise ja emotsionaalse eneseväljenduse kõrval ka sotsiaalne tegevus, mille tulemusena laulukooridest arenesid sajandi kolmandal veerandil muusika-, heategevus- ja karskusseltsid. Eelmisel sajandil peetud 6 laulupidu osutusid rahvusluse kõige massilisemaks manifestatsiooniks, vaatamata sellele, et valitses karm tsensuur ning tegevusloa saamiseks tuli kasutada osavaid poliitilisi keerdkäike. Näiteks I üldlaulupeo (mille algatajaks ja peamiseks läbiviijaks oli meestelauluselts “Vanemuine” eesotsas J. V. Jannseniga) toimumisloa kindlustamiseks valiti peokomisjoni aupresidendiks Tartu Maarja kiriku baltisakslasest praost A. H. Willigerode, ning pidu peeti “Liivimaa Talurahva Pärisorjusest Vabastamise 50. aasta Juubeli- ja Tänulaulupeo” nime all. Ka venestuspoliitika ägenemise tingimustes suutsid energilised eesti päritolu haritlased, muusikategelased ja kooliõpetajad selle massikogunemise tava jätkata (I, II, IV ja V pidu peeti Tartus; III, VI ja edasised Tallinnas). * vt. Foto 2 1910. aastal peetud VII üldlaulupidu andis tunnistust eestluse selgroo tugevusest – pidustuste kava sisaldas vaid eesti heliloojate loomingut, kokku tuli juba 527 koori ja puhkpilliorkestrit ligi 10 000 esinejaga (sealhulgas esmakordselt ka lastekoorid), ning peo korraldajad pühendasid oma ettevõtmise “Estonia” seltsi teatrimajale nurgakivi panemisele.*


Peale Eesti iseseisvumist ning rahvusvahelist eestlaste rahvusena tunnustamist muutus hulgalise ühislaulmise eesmärgiks rahvusterviku loomine ja eesti muusika propageerimine. Eesti Vabariigi aegsete laulupidude organiseerijaks ja koorilaulu-harrastuse edendajaks oli 1921. aastal loodud Eesti Lauljate Liit, alates VIII üldlaulupeost 1923. a. otsustati suurejoonelisi ühislaulmisi korraldada iga 5 aasta tagant. IX peoks 1928. aastal ehitati spetsiaalne laululava Tallinnas Lasnamäele, nüüdsele Lauluväljakule. Laulupidude tava peegeldab omapäraselt ka eesti ühiskonna emantsipeerumisprotsesse: kui esimestel pidudel astusid üles vaid meeskoorid, siis 1891. a. IV peol osalesid juba ka segakoorid. 1896 (VI) said loa etteasteks ka naiskoorid, kuid ainult võistulaulmisel – päris püünele ei sündinud veel minna. Alles 1933. aastal lülitati naiskoorid omaette esinejatena X üldlaulupeo kavasse. 1938. aastal peetud viimasel ennesõjaaegsel üldlaulupeol osales ühtekokku juba 17 ja pool tuhat esinejat. Võrdväärset populaarsust nautis koorimuusika ka Eesti heliloojate hulgas – kooriloomingule eksisteeris ju sotsiaalne tellimus. Laulupeod olid seitsmekümne aastaga juurdunud rahvusliku eneseväljenduse traditsiooniks. *


Üheks oluliseks teguriks, mis võimaldas eesti laulupidudel peale Teist maailmasõda edasi kesta, osutus eeldatavasti asjaolu, et järgmine üldlaulupidu toimus aastal 1947, mil stalinlik surverezhiim ei olnud veel kõike avalikult eesti-meelset lämmatanud ning nähtavasti peeti vajalikuks lokaalseid massifenomene adopteerida, neid oma eesmärgi kohaselt mugandades.*

Olid ju laulupeod (v. a. 1947. ja 1969. aasta omad) ajastatud Eesti NSV ümmargustele aastapäevadele (seda tuli repertuaarivalikus muidugi arvestada) ning suurte massiüritustena andsid neile sära juurde. Siit tulenes küllaltki oluline riiklik toetus meile. Loomulikult püüdis EKP hankida endale plusspunkte nii oma rahva kui Moskva silmis. (Muusikaleht 1994, 10.)