Laupäeval selgusid Viimsi Artiumis 2025. aastal Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi aastapreemia – lokulaua – pälvinud inimesed, kooslused ja sündmused. Pidulikul galakontserdil tehti tänukummardus möödunudsuvisele tantsu- ja rahvamuusikapeoks kollektiive ette valmistanud õpetajatele.
Aastapreemiad laureaadid:
Aasta rahvamuusikamuusika kollektiiv Strand… Rand on kooslus, kes on toonud lavale killukese kultuurist, mis oli vahepeal vaikinud, kuid mitte kadunud. Nende muusika jutustab eestirootslaste lugusid: laule, mis tulid Rootsist Eestisse ja jäid siin kõlama, ning laule, mis sündisid Eestimaa randades ja rändasid koos inimestega edasi Rootsi, kandes endas koduigatsust ja mälestusi. Pärast kümneaastast pausi ilmus nende uus heliplaat “”Põhjast tõusvad iilid””, mis koondab laule nii eesti kui rootsi keeles ja rannarootsi murdes. Need on leitud vanadest käsikirjalistest lauluvihikutest, mida kasutati Sofia Joonsi uurimistöös eestirootslaste identiteedi kohta. Iga laul kannab jälge inimestest, kelle elu ja teekond selle muusika kujundasid.
Aasta rahvatantsukollektiivid on Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambel ning Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambel Kuljus.
Ülikooli rahvakunstiansambeli töö ja järjepidevus on teinud neist ühe Eesti rahvakultuuri nähtavaima tegija. 1945. aastast alates on nende juures tantsinud tuhanded ning ka praegu tantsib ansamblis ligi kakssada inimest. Möödunud aasta oli eriti tegus. Nad korraldasid mitmeid üleriigilisi ja kohalikke sündmusi: nais- ja neiduderühmade võistutantsimise, Helju Mikkeli juubelikontserdi ning oma 80. aastapäeva kontserdi, kus kõlas nii ansambli kullafond kui uus looming. Ansambel on kogukonnas nähtav ka lavalt väljas. Nende ridades tegutsevad paljud Tartumaa tantsuõpetajad ja juhid ning ansambli juhatus toetab igapäevast tööd nii, et juhendajad saaksid keskenduda loomingule.
Kuljuse juubelihooaeg tõi lavale nii ansambli ajaloo kui tänase lähenemise. 75. hooaeg kulmineerus lavastusega “Hetk”, mis tõi Alexela kontserdimajja üle saja tantsija ning sidus klassikalised ja folkloorsed tantsud uue loominguga. Sama kontsert jõudis ka Narva Rugodivi kultuurimajja, pakkudes Ida-Virumaa publikule suurejoonelist rahvatantsuelamust. Ansambel oli nähtav ka teistel suurematel sündmustel. Kuljus on 75 aasta jooksul olnud koht, kus kohtuvad põlvkonnad, tudengid, vilistlased ja rahvatantsusõbrad. Nad on hoidnud kõrget kunstilist taset ja toonud lavale uusi ideid, kasvatades ühtlasi järgmisi tantsijaid ja juhte.
Aasta noorte algatuse preemia pälvis Härmatise vilistlasrühm, kelle tegevus on näidanud, et omaalgatus võib kasvada tugevaks ja toimivaks tantsukogukonnaks. Pärast gümnaasiumi lõpetamist otsustasid noored tantsijad ühiselt teekonda jätkata ning võtsid rühma juhendamise enda kanda. 2025. aasta suvel tõid nad lavale kontsertetenduse “Laskem elada”, kus osalesid erinevad rühmad koos külaliste ja pärimusmuusikutega. Algatus on näide sellest, kuidas noored suudavad ise luua ja hoida rahvatantsu keskkonda, mis toetab tegijaid ja kasvab koos nendega.
Aasta korraldaja Külli Petersell on rahvatantsuõpetaja, kelle töö ja pühendumus on aidanud kujundada Tartumaast tugeva rahvatantsukeskuse. Möödunud hooajal pühendus ta Helju Mikkeli pärandi jäädvustamisele ja vedas projekte, mis tõstsid tantsumemme pärandit kogukonnas tugevalt esile. Tema eestvedamisel toimus mälestustseremoonia Nõos ja etendus kontsert “Pääsukesena taeva all”, kus esitleti Mikkeli loomingut. Ta juhib Tartumaa Rahvatantsujuhtide Liitu ja töötab igapäevaselt Tartu koolides rahvatantsuõpetajana.
Aasta sündmuse preemia pälvisid Helju Mikkeli 100. sünniaastapäeval pühendatud sündmused, mis olid austusavalduseks inimesele, kelle looming ja õpetus on mõjutanud Eesti rahvatantsu mitme põlvkonna vältel. 2025. aastal tähistas rahvatantsupere Helju Mikkeli 100. sünniaastapäeva sündmustesarjaga. Nõo kalmistul toimunud mälestustseremoonia ja sellele järgnenud koosviibimine meenutasid Memme pärandit. Juubelipidustuste keskmes oli Vanemuise kontserdisaalis toimunud galakontsert “Pääsukesena taeva all”, kus esitleti Mikkeli tantse, sealhulgas ka nende uusi muusikaseadeid. Sündmused näitasid, kuivõrd tugev on Helju Mikkeli mõju Eesti tantsukultuurile – nii laval kui kogukonnas.
Aasta sõbra tiitli pälvisid Ilmar Uduste, Patrick Sebastian Unt ja ansambel Vox pUNT ning Taavi Kull ja Tartu Ülikooli Sümfooniaorkester. Tänu sellele kooslusele said Helju Mikkeli tantsud uue kõla ja uue elu. Tema 100. sünniaastapäeva kontserdiks loodi kaheksa uut muusikaseadet tantsudele, mida ei olnud võimalik enam esitada, sest varasemad salvestused olid kas kadunud, väga aegunud või halva kvaliteediga. Mõni neist, nagu “Minu Mari”, polnud kõlanud laval üle viiekümne aasta. Selle töö taga oli meeskond, kes viis kokku info, loojad, muusikud ja kõik salvestamisega seotud detailid. Nende panus taastaski võimaluse esitada mitut Helju Mikkeli tantsu nii, nagu need väärivad kõlada.
Aasta järelkasvu algatuse preemia pälvis väikelaste tantsufestival Pisifest, mis lõi kõige noorematele tantsijatele oma koha laval. Jõelähtme vallas toimunud väikelaste tantsufestival tõi kokku rühmad, kus tantsivad koos lapsed ja nende vanemad. Just nemad panustavad tantsuharidusse perekondade kaudu, toetades põlvkondadevahelist sidet ja tutvumist rahvatantsuga juba lapsepõlves. Festivali kutsusid ellu ja korraldasid Harjumaa tantsuõpetajad Mirjam Sirkas ja Liina Eero, luues keskkonna, mis toetab väikeste tantsijate kasvu ja innustab nende peresid üheskoos tantsu hoidma.
Aasta raamat “Räägime Heljust” on teos, mis loob tervikliku ja kauni pildi tantsujuhist, kelle nimi oli Helju Tori. See raamat avaldab muljet oma professionaalse ja läbimõeldud teostusega. Kvaliteetsed fotod, selged viited ja hoolikas kujundus annavad edasi nii ajastu kui ka inimese enda väärikuse. Teose suurim väärtus on siirad ja südamlikud mälestused, mis avavad Helju elu nii õpetaja, looja kui ka inimesena. Nende kaudu kerkib esile soe, järjekindel ja innustav isiksus, kelle panus ulatub kaugele üle lavaruumi.
Aasta küla pillimees Jaak Eenlo on muusik, kelle suupillimäng on saanud tuttavaks nii Põlvamaal kui kaugemalgi. Tema mäng on ehe, selge ja omapärane. Oskused on tulnud isa kõrvalt ja nende kaudu kannab ta edasi väärtuslikku pärimust. Tema juures on oluline ka see, kuidas ta inimesi kokku toob – sõbraliku oleku, lavalise hoo ja siira muusikarõõmuga. Tema mäng innustab nii kuulajaid kui noori pillimehi.
Aasta tugi Juhan Bernadt on toonud pakrirootslaste kultuuri tagasi Eesti kultuuripilti ja teinud seda nii teadmise, pühendumuse kui isikliku kirega. Ta on olnud pakri kultuuri uurimise ja tutvustamise üks peamisi eestvedajaid ja panustanud oluliselt pärandi tõlkimisse ja mõtestamisse. Tema tõlgitud Per Söderbecki teosed on andnud pakri kultuuri uurimisse olulise allika. Koos abikaasaga on ta loonud MTÜ Kånn Lurk Ne, et hoida ja tutvustada Pakri lugusid, tantsu ja muusikat.
Aasta looja on Cätlin Mägi on muusik, kes leiab pärimusest uusi kõlasid ja julgeb anda sellele tänapäevase vormi. Tema audiovisuaalne kontsert „Oma lugu otsides“ tõi ühte saali eri põlvkondade muusikud ning näitas, et pärimusmuusika võib olla ühtaegu isiklik ja ühine. Ta tegutseb õpetaja, mentori ja teabekogu arendajana ning on toonud arhiivisalvestused tagasi õppe- ja lavaruumi. Torupilli ja parmupilli õpetamise ning noodikogude loomise kaudu on ta aidanud tutvustada paljudele noortele muusikutele pärimuslikku suunda.
Aasta rahvamuusik Tanel Sakrits on õpetaja ja tegutseja, kelle töö toob kokku noored õppijad ja kogenud muusikud. Ta juhendab, esitab ja loob võimalusi, et pillimäng oleks elav osa tänasest rahvamuusikast ning jõuaks uute huvilisteni. Viimase aasta jooksul oli ta mandoliinide liigijuht rahvamuusikapeol, õpetas Metsapoole laste- ja noorte rahvamuusikalaagris ning osales etenduses „Viimane metsavend“. Publiku ette astus ta ka koos ansamblitega MandoTrio ja Mandoterror. Tema sõbralik ja kaasav õpetamisstiil on kasvatanud mandoliini nähtavust ning tugevdanud rahvamuusika kogukonda.
Aasta tantsujuht Triinu Sikk on tantsuõpetaja, kes liidab kogukonda ja aitab noortel oma juuri leida. Ta õpetab gümnaasiumis, juhendab tantsurühmi ja loob seeläbi võimalusi, et rahvatants saaks olla osa nii koolielust kui kohalikust kultuurist. Tema töö kooliõpilastega Viru Väe kursusel, haridusasutuse koostöö edendamine Tarvanpää Seltsiga ning roll noorte juhendamisel on aidanud viimastel aastatel tugevalt kujundada Virumaa tantsukeskkonda. Möödunud aastal oli ta maakonnatantsupeo liigijuht ja üldtantsupeo liigijuhi assistent, aga eelkõige on ta looja, tänu kellele tants jõuab noorte igapäeva.
Tänupreemia pikaajalise panuse eest valdkonna arengusse pälvisid Ülo Luht, Ene Jakobson ja Janika Oras.
Ülo Luhti töö on kujundanud ühe ansambli näo ja mõjutanud Eesti rahvatantsu mitme põlvkonna jooksul. 1970. aastatest alates on ta olnud Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambli Kuljus suunaja, ning tema jaoks on tants alati olnud lugu, mis peab tantsija silmades elama. Pärast ameti üleandmist jätkas ta vilistlasrühma juhina ning on tänaseni seotud Kuljuse tegemistega. Tema panus ulatub ansamblitööst ka tantsupidude kunstilise juhtimiseni ning tantsupeomuuseumi ja tantsujuhtide kogukonna arendamiseni.
Ka Ene Jakobsoni töö on kujundanud ühe ansambli näo ja mõjutanud Eesti rahvatantsu poole sajandi jooksul. Ta on viiskümmend hooaega olnud Tallinna huvikeskuse Kullo tantsuansambli Sõleke kunstiline juht ning õpetaja, kelle käe all on kasvanud mitu põlvkonda tantsijaid. Tema loominguline pärand on muljetavaldav. Ta on loonud üle kahesaja eestiainelise tantsu ning tema värskeimad tööd jõudsid viimati lavale tantsulavastuses Pööriöö. Mitmed tema tantsud on leidnud tee ka vabariiklike ja maakondlike tantsupidude repertuaari. Ta on loonud õppematerjale tantsuõpetajatele ja töötanud selle nimel, et rahvatantsu oskused ja teadmised oleksid kättesaadavad ka järgmistele tegijatele.
Janika Orase tööl on olnud märgiline mõju Eesti rahvamuusika uurimisele ja hoidmisele. Ta on aastakümneid tegutsenud Eesti Rahvaluule Arhiivis, olnud heliarhiivi juhataja ja teadur ning õpetanud regilaulu ja rahvamuusikat mitmes kõrgkoolis. Ta on toimetanud olulisi väljaandeid, muu hulgas Eesti rahvamuusika antoloogiat ja sarja Vana Kannel, ning tema doktoritöö regilaulu maailma tõlgendamisest on hinnatud sügavuse ja inimliku lähenemise poolest. Ta on õpetanud ja juhendanud nii Eestis kui mujal, sidudes teadusliku teadmise ja praktilise kogemuse ning aidates näha regilaulu elava pärimusena.
Fotode autor: Rünno Lahesoo