Tants segarühmale
Tantsu on loonud Helju Mikkel 1956. aastal Tartus, kirjeldanud samas 1960. aastal. Gustav Ernesaksa muusika.
Vanasti käisid poisid nääriõhtul perest peresse nalja tegemas, tüdrukuid kimbutamas. Tavaliselt oli mõni neist sokuks riietatud. Komme nõudis, et see, kellele sokk poksi tegi, pidi talle sarve otsa riputama kaelasalli, vöö vms. Kes sokule midagi ei andnud, sellele olevat sokk visanud ämbrist vett saunavihast sabaga, mis oli seotud jalgade vahelt läbipandud looga otsa. Ämbrit kandis keegi külapoistest, soku abiline. Tantsus on kaks sokku: vana, kes on juba palju aastaid sokku jooksnud, ja noor – nö õpipoiss. Noorel sokul on vanalt palju vaadata ja õppida. Talle juhtub mitmeid väikesi äpardusi, mis aga õnnelikult lõpevad.
Tants nõuab palju jõudu ja vastupidavust, seda eriti meestantsijailt. Põhiliikumised on tehniliselt rasked, vilkalt vahelduvate joonistega ja kiiretempolised.
Tantsu on soovitatav esitada meeskoori saatel.
Riietus. Vanal sokul on jalas rahvarõiva-põlvpüksid, valged sukad, tuttidega sukapaelad. Seljas on pahupidi pööratud, keskelt vöötatud lambanahkne kasukas, peas läkiläki, mille külge on kinnitatud õlgedest sarved.
Väikesel sokul on samuti rahvarõiva-põlvpüksid ja valged sukad, seljas pahupidi pööratud lambanahkne vest, peas murumüts väikeste õlgedest sarvedega.
Teistel tantsijatel on tavalised rahvarõivad, poistel soovitatavalt põlvpüksid.
Suurel ja väikesel sokul on mõeldavad ka sisuliselt põhjendatud improvisatsioonid.
Tootefotos on kasutatud Valdo Rebase fotot.
