26. aprillil rääkisid õpetajad Hugo Treffneri gümnaasiumis rahvatantsu tulevikust ja selle hoidmiseks vajalike muutuste üle hariduses, kogukondades ning juhendajate toetamisel.
Ühe olulise teemana käsitleti rahvatantsuõpetajate rolli ja ettevalmistust lähitulevikus. Aruteludest selgus, et rahvatantsuõpetajaid nähakse mitte ainult erialase ettevalmistusega professionaalidena, vaid ka paindlikult karjääri suunata suutvate inimestena, kellel on võimalus täiendusõppe kaudu erialale siseneda ka hilisemas eas.
Leiti, et rahvatants võiks olema esindatud riiklikus õppekavas – kehalise kasvatuse kõrval võiks olla eraldi rahvatantsu tund. Samas mööndi, et õpetajate vähesuse tõttu on see raskesti teostatav. Alternatiivse ideena leiti, et esimese kooliastme õppekavasse võiks lisada rahvakultuuri aine, mida õpetaksid eri valdkondade spetsialistid. See aitaks luua lastele varase positiivse kokkupuute rahvakultuuriga, mille kaudu tekib huvi ja järjepidevus ning mis aitaks viia tulevikus ka elukutsevalikuni.
Samuti nähti vajadust võimaldada kõrgkoolides spetsialiseeruda just rahvatantsuõpetaja erialale ning tõstatati ootus pakkuda ka Lõuna-Eestis, näiteks Viljandis rahvatantsujuhtide koolis õppimise võimalust. Tänased õpetajad tunnevad puudust laiematest pedagoogilistest teadmistest ja kehakooli arendamise metoodikast, mis on tantsijate arengu seisukohalt väga olulised. Ka toodi välja, et paljude uute koolimajade rajamisel ei arvesta enam tantsutreeningute vajadustega – sobivaid saale lihtsalt ei ole.
Teise suure teemana arutati, mis toimub kahe tantsupeo vahelisel ajal. Leiti, et maakondlikud ja liigipeod on olulised motivaatorid nii tantsijatele kui ka juhendajatele, pakkudes vahepealset eesmärki ja rõõmu esinemisest. Lastele ja noortele pakuvad vaheldust ka võistutantsimised – Saaremaal juba toimuvad sellised üritused, kuid neid võiks toimuda rohkem. Ühe positiivse näitena toodi välja ERRS-i poolt varem korraldatud lastefestival, mille formaadi võiks taaselustada.
Samuti toodi välja, et rahvatantsu jätkusuutlikkus sõltub väga palju sellest, millise toetuse ja tähelepanu see kohaliku tasandi juhtidelt – koolidelt ja omavalitsustelt – saab. Kui tants toimib hästi, tuleks neid kogemusi ka riiklikul tasandil esile tõsta ja tunnustada.
Aruteludest ilmnes, et valdkondlik katusorganisatsioon ei pea tingimata korraldama rohkem sündmusi, vaid pigem pakkuma kvaliteetseid koolitusi õpetajate abistamiseks ning neile tugivõrgustiku loomiseks. Sooviti ka suuremat tuge projektide kirjutamisel ja finantseerimisel.
Ühe olulise märkusena kõlas mõte, et konkurents ei peaks olema rahvatantsu tegevuste keskmes – tähtsam on seltskond, mis hoiab rühmasid koos ja toob inimesi trenni. Juhendajad hindavad võimalust ise oma rühma repertuaari kujundada, kuid samas oleks selle juures abiks ka soovituslik repertuaar, millest inspiratsiooni saada.
Kokkuvõttes näitas arutelupäev, et rahvatantsu tulevikuks on vaja süsteemsemat tuge hariduses, teadlikumat kogukondlikku tunnustamist ning paremat juhendajate toetust. Eeskujud, järjepidevus ja paindlikkus on võtmesõnad, mille toel saab rahvatants ka 15 aasta pärast olla elujõuline ja köitev osa meie kultuuripildist.