Tants segapaaridele
Tantsu on loonud ja kirjeldanud Helju Mikkel 1963. aastal Tartus.
Rahvalik muusika Kaarel Tuberiku seades.
Tantsu saateks olgu just Kaarel Tuberiku lauluseade. Teksti: „Oh-oi-jai-jaa!“ võiksid tantsijad kätega ovaalset „raami“ moodustades ja käsi kokku lüües kaasa laulda.
„Vanaisa polka“ pole vanade tants, vaid noorte nägemus sellest, kuidas aegu tagasi võisid vanaema-vanaisa end paari tantsida. Üldine hoiak on kaalutlev-uudishimulik-energiline. Nagu küsimus – kas passime kokku? Poisis on vanaisa noorukikrutskid ja ettevõtlikkus. Tüdrukus vanaema kargus-väärikus. Mõtlikkus on mõlemas. Igas tantsijas on vanaemaks-vanaisaks tantsimise loomulik alge. Tantsujuhi oskus avab selle tahtmise loomulikuna, puhtana. Mitte pilavana-edvistamisena-valehäbina. Mitte napsuklaasi kuraas, vaid heinakaarel ja muudel talutöödel sündinud enesekindlus sunnib tegema neid enesekindlaid-hoogsaid samme ja võtteid. Tugevad allalaskumised põlvist ja võimalikult kõrgele päkkadele tõusud tähendavad selles tantsus kahte suurt looduseomast pürgimist – tungi kõrguse, valguse, avaruse poole ja juurtest saadava kestmise kindlust. Paarilistevahelist telge peab hoidma kindlalt, eriti pöörlemisel. Valsi- ja ümarvõttes olles on paariliste labajalad lähestikku, aga kere painutatud paarilisest eemale. Tüdruk olgu tanu väärt tüdruk, poiss aga oma kaabut vääriv.
Tantsus esineb valsivõte, milles paariliste ühendatud käed asetatakse poisi kukla taha ja V tuuri polkas tõstab poiss sirge jala puusa kõrgusele. Need andmed on saadud 1962. aastal Viljandimaalt Moori külast Lillaku talust Johanna Lillakult (69-aastane) ja Hilda Annuselt (66-aastane), kelle noorpõlves olevat külapidudel ja nende kodutalus, kus noored eeskambris tantsimas käisid, nii tantsitud. Jaan Siimer (59-aastane) olnud ainulaadne polkatantsija, kes tantsitanud ühtejürge kogu küla tüdrukud läbi ja ikka selle suure jalatõstmisega. Tal olevat niisugune „kunst“, mis polevat üldse väsitanud.
