Ene Jakobson – saatuse sõrm või juhuste kokkulangemine

Tuntud tantsupedagoog ja tantsulooja, suurima laste- ja noorte tantsuansambli “Sõleke” asutaja ja peaballett-meister Ene Jakobson tähistab tänavu oma 65. juubelit. Temast kirjutab tütar Helena-Mariana Reimann.
Ene Jakobsonist on kujunenud vabariigis tuntud laste- ja noorte tantslooja ja -pedagoog, kes lisaks „Sõlekesele“ on alates 1982. aastast olnud vahelduva eduga assistendi või üldjuhina tegev nii noorte kui üldtantsupidude korraldamisel, lisaks rikastanud oma tantsuloominguga ka pidude repertuaari. Tema 1976. aastal loodud tantsuansambel “Sõleke” on igal tantsupeol esindatud kõigis segarühma liikides (mõnes isegi mitme rühmaga), seega on Ene Jakobsoni panus eesti rahvatantsu arengusse mitmekordne.

Väike tantsija. Juba kolmeaastaselt märkas lasteaia muusikaõpetaja Ene (neiuma Ene Viita) tantsulisust, tüdrukut kiideti plastilisuse ja ilusate tantsusammude eest. Ema, märgates tütres kasvavat tantsuhuvi viis ta tantsurühma, mis tegutses Kohaliku Tööstuse Ametiühingu Klubis. Õpetajaks oli Tea Tahk. Ene armastas väga esineda. Kõik, kes külla tulid, pidid vaatama kontserti, kus Ene esitas omaloomingut (laulis ja tantsis).Kooliteed alustas ta Tallinna Õpetajate Instituudi Harjutuskoolis (Tallinna 21. Keskkool). Sealgi oli ta esinejaks laulu, tantsu, võimlemise või pillimänguga pea kõikidel pidudel.
Üheksaaastaselt valiti Ene spordiühingu „Kalev“ kunstilise võimlemise rühma (iluvõimlemisse), treeneriks Ilse Mikko. Kahjuks murdis paariaasta pärast käeluu ja jäi treeningrühmast maha. Hiljem jätkusid küll treeningud Kalinini Rajooni Laste spordikoolis Ilse Preikochi käe all. Järgusportlasena iluvõimlemises võitis Ene seitsme võistlusaasta jooksul mitmeid medaleid. Samas jätkusid ka tantsutreeninguid Kalinini Rajooni Kultuurimaja karaktertantsu ringis.
Olles oktoobrilaste tähejuht, hakkas Ene koolis õpetama esimese-teise klassi õpilastele võimlemist ja tantsu. Vanemad kinkisid Enele Ullo Toomi tantsuraamatu, selle abil sai õpetatud ka rahvatantse nagu näiteks “Kiigadi-kaagadi” ja “1,2,3,4,5,6,7”. Loe edasi:

9. klassis moodustas tüdruk oma klassi rahvatantsurühma, kus ka ise tantsis. Rühmas oli vaid neli segapaari, millega esineti kõikidel kooli- ja isetegevusüritustel. Peamiselt esitati Ene enda seatud tantse, teiste seas ka moldaavia, hispaania, poola, tšehhi omi.
Kõige eelneva kõrvalt jõudis Ene 1963. aastal lõpetada edukalt keskkooli.

Mannekeen. Ema arvates pidi tütrest kindlasti tantsuõpetaja saama. Sel ajal ei olnud aga Eestis tantsualast kõrgharidust võimalik omandada ja võimlemisõpetajaks ta saada ei soovinud. Kuna tol ajal oli Tallinna 21. Keskkoolis õmblemiskallakuga klass, asus Ene õppima hoopis Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi rõivaste konstrueerimist ja modelleerimist tantsides samal ajal Ene kooli karaktertantsu ringis, mida juhendas Helga Kasemets. Ka tegi ta modellitööd nii Tallinna Moemajas kui tollases V. Klementi nim. Õmblusvabrikus. Pärast tehnikumi kiitusega lõpetamist 1966. aastal töötas Ene lisaks modellitööle ligi 10 aastat Tallinna Moemajas – esialgu õmblejana, hiljem konstruktor-modelleerijana. Neil aastail näidati moedemonstratsioonidel ka Ene Viita poolt modelleeritud rõivaid.

Võistlustantsija. Oma tulevase abikaasaga (Valentin Jakobsoniga) kohtus Ene 1966. aastal, kui alustas võistlustantsu treeningutega Herbert Letheneri juures, hiljem abielupaar Mõttuste juures. Koos saavutati väärikaid kohti. 1967.aastal nad abiellusid. Mõnda aega jätkati veel võistlustantsu, kuid aja puudusel tuli siiski loobuda. Enel oli tohutult kahju.
Rõõmud ja mured. 1967. aastal asus Ene Jakobson õppima Tallinna Tehnikaülikooli õmblustoodete tehnoloogia ja konstrueerimise erialal. 1969. aastal sündis Jakobsonide perre esimene laps – tütar Jaanika. Õpingud katkesid, sest noor ema ei pidanud võimalikuks lapse kõrvalt sõita Kaunasesse (III kursus jätkus just seal). Kuid Ene ei suutnud kaua õppimata olla – 1970. aastal viis ta dokumendid Moskvasse Üleliidulisse Tekstiili ja Kergetööstuse Kaugõppe Instituuti. See jäi küll perekonda tabanud traagika tõttu pooleli. Rõõm saabus taas perre, kui 1975. aastal sündis perre teine tütar Helena-Mariana. Ene asus tööle Harju Rajooni Perekonnaseisuaktide Büroos inspektorina, see tundus midagi hingele, sest eelkõige sai tegelda noorte armunud inimestega, nende abielusid registreerides.

Imelised aastad. Aasta 1976 tõi Enele ühe erakordselt rõõmustava uudise. Tallinna Pedagoogilises Instituudis (Tallinna Ülikool) avati tantsujuhtimise eriala ja ta lihtsalt pidi sinna õppima saama. Eeldused lubanuks tal saada ka heaks moeloojaks, õmblejaks, modelliks või võimlemisõpetajaks, kuid temas hõõgus nagu tuli tuha all soov saada tantsuõpetajaks. See soov oli nii tugev, et sundis 31-aastaselt abieluinimese ja kahe lapse emana jätma kõik varasemad ametid sinnapaika ja austama nullist õpinguid, et saada tantsujuhiks. Selline samm ei nõua ainult otsustavust, on vaja ka puht füüsilist suutlikkust, et treeningkoormusele vastu pidada. Ene Jakobsoni unistuse täitumisele aitas kaasa ka abikaasa Valentin Jakobson, kes kaasat mitte ainult ei mõistnud vaid oli heaks tantsupartneriks, et Ene kõrgkooli astumiseks vajaliku treenituse saavutaks.
Selleks, et tantsuerialale õppima minna, oli vaja uuesti tantsimisse sisse elada. Nii valiski Jakobsonide abielupaar tantsimiseks ansambli “Tuisuline”. Just selles ansamblis Salme ja Ott Valgemäe käe all sai Ene oma tõelise ja parima eesti rahvatantsualase koolituse.
Samal aastal täitus ka Ene ammune unistus töötada tantsuõpetajana. Tallinna 44. Keskkooli 1. klassi juhataja otsis lastele tantsuõpetajat. Just selles klassis õppis Jakobsonide vanem tütar Jaanika ning sel hetkel veel tavaline tantsuhuviline lapsevanem Ene võttis selle ülesande rõõmuga vastu. Tol hetkel ei aimanud keegi, et just siit saab alguse hilisem ansambel “Sõleke”.

Tantsuõpingud. Tantsujuhtimise eriala II lennus õppisid Ene Jakobson, Maido Saar, Vaike Podar, Kersti Riivits, Ülle Fershel, Paul Bobkov, Hele Pomerants, Tõnu Pomerants, Piret Lett, Kalev Lehtla, Helena Lehtla, Erika Õun ja Tiit Kuldernup. „See oli viimase peale kursus, see oli tubli kursus“, ütleb Ene. Enamus lõpetajatest on täitnud oma missiooni, sest nad tegutsevad tantsupedagoogidena.
Tantsuseade õppejõud Mait Agu andis ülesande koostada tantsustsenaarium ja selle järgi luua süžeeline tants. Nii valmis Ene Jakobsonil tants „Toots ja Teele“, nimiosalisteks olid kursusekaaslased Maido ja Vaike. Ene Jakobson räägib Mait Agust: „Ta oli inimene, kes tantsuseade tundides töö sageli maatasa materdas. Esialgu see ehmatas, kuid samas pani analüüsima tehtut ning otsima uusi ideid ja koreograafilisi lahendusi. Õpingud Mait Agu käe all avasid tee minu teadlikule tantsuloomingule. Ma loen väga tänuväärseks ka seda, et meile kutsuti mitmeid erinevast rahvusest õppejõude, kes õpetasid ehtsaid rahva-karaktertantse lisaks balleti karaktertantsu etüüdidele.“
Suure repertuaari, tantsu õpetamise , rühma ühtlustamise oskuse ja hea lavakogemuse sai ta 1977. aastal Igor Gromovi poolt loodud üliõpilaste tantsuansamblis. Meestantsijate puudusel tuli tantsijate ridu täiendama ka Ene abikaasa Valentin.
Loomulikult jätkas Ene Jakobson tööd ka oma eelpool mainitud tantsurühmaga, millest sai hiljem tantsuansambel “Sõleke“. Alates 1978. aastast jätkati tegutsemist juba praeguses Koolinoorte Huvikeskuses “Kullo” (endine Tallinna Pioneeride Palee). Aastatel 1979 – 1981 töötas „Sõlekeses“ ka Maido Saar, kuid kahel suurel isiksusel oli raske koos töötada. Tantsulapsi oli aga piisavalt palju ja nii jätkus ka teise ansambli „seemneks“ ning Maido Saar lõi ansambli „Lee“.
Tänaseks on „Sõlekeses“ kaheksateist rühma, see on üle 300 tantsija. „Sõlekese“ vanemad tantsijad käivad trennis kolm korda ja väiksemad kaks korda nädalas. Ene Jakobsonil on läbi aja olnud tublisid abilisi – klaverisaatjaid ja noori tantsuõpetajaid. Täna on tema põhiabilisteks tütred Helena-Mariana Reimann ja Jaanika Liiu ning TÜ koreograafia diplomand Liina Lillipuu.
Ene diplomitööks oli tantsulavastus oma ansambliga „Sõleke“. Muusikaks valis ta Raimond Lätte kooliteemalise kantaadi „Laulumaa lapsed“ koori ja orkestri esituses. See koosnes viiest osast – „Koolipäeva hommik“, „Kirjanduse tund“, „Spordipäev“, „Meie lõke“ ja „Laulumaa lapsed“. Koreograafilises kompositsioonis osales ligi 100 tantsijat. Diplomilavastuse esmaettekanne toimus Tallinna Linnahallis 1981.aastal. See oli tähelepanuväärseim diplomitöö sellel kursusel ja äratas huvi isegi väljaspool vabariiki, kuna oli üks esimesi sellelaadseid meie taidluskunstis.
Ene arvab: „Tallinna Ülikool on andnud mulle nii mõndagi tantsualal, kuid põhirolli tantsupedagoogi ametis mängivad ikkagi töökus, kohusetunne, tahtejõud, armastus laste vastu üldse ja laste kui tantsijate vastu. Seda tööd tuleb teha südamega, see peab olema hinges.“

Tantsupeod. Alates 1981. aastast töötas Ene Jakobson lisaks õpetajatööle „Sõlekeses“ ka Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis tantsumetoodikuna. Korraldas vabariiklikke kursusi lasteaedade muusikaõpetajatele ning koolide ja kultuurimajade tantsuõpetajatele. Aitas organiseerida Eesti NSV Koolinoorte V tantsupidu 1982. aastal ja oli seal poisterühmade üldjuhi Ülo Luhti assistent.
Peagi kasvas aga “Sõleke” nii suureks laste tantsuansambliks, et raske oli jagada end kahe töö vahel. Tuli teha valik. Peale jäi ansambel “Sõleke”. See oli ta oma loodud „laps“, sellest ei ole võimalik nii lihtsalt loobuda. Kuid tantsupidudega oli ja on ta endiselt seotud kui mitte liigijuhi või assistendi rollis, siis on vähemalt esindatud tema tantsud ja rühmad.

Tantsulooming. Teadlik tantsulooming algab aastast 1979. Keskmiselt loob ta aastas 10 tantsu, aga on aasta, kus Ene Jakobson on loonud vaid ühe tantsu – aastal 1992, kui ta jäi leseks.
Enamasti “sünnib” igal aastal vähemalt üks laste-, üks segarühma- ja üks soolotants. Vähem on loodud mudilaste ning eraldi poiste ja tüdrukute tantse. Tänase seisuga on Enel loodud ainuüksi eestiainelisi tantse 191, neist trükis avaldatuid on 51.
Ansambel “Sõleke” on olnud eranditult kõigi Ene Jakobsoni tantsude esmaesitajaks ja on palju tantse, mida on publik võinud näha ainult “Sõlekese” esituses. Ene Jakobsoni sõnul on tantse luua kergem, kui on neid kirja panna. Kirjeldatud tantsud on enamuses kirja pandud tänu tantsupidudele, loomevõistlustele või vabariiklikele tantsuseminaridele.

Ene Jakobson on oma loomingus kasutanud eesti rahvatantsu põhisamme, neid leidlikult kombineerides, varieerides ja arendades. Pidanud kinni jõukohasuse printsiibist lähtudes tantsijast, tantsijate vanusest tingitud psühholoogilistest ja füüsilistest eeldustest. Nii on mudilas- ja lastetantsudes kasutatud lihtsaid samme (jooks, galopp, madalhüpaksamm). Segarühma tantsude sammustik on rikkalik, tihe (kohati isegi väga tihe), kombinatsioonid tehniliselt nõudlikud ja arengus. Võrreldes eesti etnograafiliste tantsudega on Ene Jakobsoni tantsudes kasutatud märksa enam tõsteid ja hoogsaid pöördeid.

Tema tantsujoonised on rikkalikud. On näha, et oma loomingus püüab autor leida alati uusi ja huvitavaid jooniste lahendusi. Need joonised rikastavad tantsu ja teevad selle huvitavaks nii tantsijale kui vaatajale.
Looja kurdab, et raske on leida head rahvamuusikat, millele tantsu luua. Saadaval on ainult kaasaegse rütmitaustaga rahvaviisid. Tänu sellele on muutunud ka tantsude sammustik, eemaldudes järjest rohkem pärimuskultuurist. Kuid samas need kaasaegsemad meloodiad ja neile loodud tantsud meeldivad “Sõlekese” noortele rohkem.
Tähelepanuväärne koht on tema loomingus ka süžeelistel tantsudel. Ene Jakobson on püüdnud leida originaalseid lahendusi tantsudele. Oma ideid on ta ammutanud rahvamängudest, laulumängudest, tantsijatest endist. Rekvisiidi ja mängulisuse kasutamine tantsudes võimaldab tantsijal tantsust suuremat rõõmu tunda ja sinna rohkem sisse elada.

Tantsijad õpetajast. „Õpetaja Ene on väga andekas, on suutnud nii kaua koos hoida sellist kollektiivi ja loonud nii palju tantse. Ei kujuta teda üldse ette mingis teises ametis, see on just õige. Ta võib vahel küll väga järsk olla ja kõva häält teha, kuid enamasti on see alati asja eest. Eriti enne kontserti tuleb teha kõike korralikult, muidu „hoia alt“. Ta on nagu iga inimene – vahel väga hea ja fantastiline, teinekord aga vaata et silma alla ei satu. Hea, et õpetaja Ene range on, muidu me läheks üle pea. Mulle väga meeldib siin käia. Olen palju reisida saanud ja lisaks esinemisjulguse. Ilma temata me ei oleks koos. Kui kontsert läheb hästi, on ta alati väga rõõmus ja õnnelik. Ta hoiab meid hästi koos, ta on nagu suure pere ema. Tüütu on, kui ta võitleb suitsetamise ja alkoholismi vastu, järele mõeldes on see väga õige. See kõik nõuab palju töökust, järjepidavust. Ta hoiab ja armastab meid kõiki tõesti nagu oma lapsi. Ta on hingega tantsu juures, hingega kogu „Sõlekese“ sees“.
Ühisel meelel arvavad vanemad tantsijad ja vilistlased, et tänu “Sõlekesele” on neil jäänud paljud rumalad tembud tegemata, sest “Sõlekeses” oli ja on alati kord majas ning trennid sisustasid vaba aja. Huvid on hoopis teised kui nendel kes lihtsalt tänavatel jõlkusid. Me poleks üldse need, kes me oleme kui me poleks “Sõlekeses” käinud.

Tunnustamine. Ene Jakobsoni tööd on tunnustatud 1983. aastal Näidiskollektiivi nimetuse andmisega tema tantsuansamblile „Sõleke“, 2001. aastal sai ta Ullo Toomi preemia ja aastal 2007 Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu III Hariduspreemia.