Järelhüüded

Liia Palmse in memoriam

Liia Palmse (02.02.1930-30.06.2023)

Sportliku tegevusega puutus Liia kokku juba 5-aastaselt Gerd Neggo tantsu- ja liikumisstuudios. 1948-1952. aastal jätkas ta ülikoolis Ethel Kudu ja alates 1952. aastast Tallinna Kalevis Ilse Mikko juhendamisel iluvõimlemistreeningutega. Aastatel 1953–58 kuulus ta ka Eesti koondisse. Ülikooli tee ei lõppenud üksnes õpingutega, 1952. aastal alustas Liia TPedI/TPÜ kehalise kasvatuse õppejõuna ja iluvõimlemistreenerina, ta jätkas kehalise kasvatuse aluste kateedri dots-na ja peametoodikuna (a-st 1975), võimlemiskateedri juhatajana (1992–96) ja võimlemislektoraadi dots-na (1996–98). Rühmvõimlemistreenerina (a-st 1975) on ta saavutanud oma hoolealustega 1970–78 Eesti MV-tel ja 1974 üleliidulistel naisvõimlemisvõistlustel esikohti ning esinenud naisvõimlemisrühmadega üle kogu laia Nõukuogude Liidu ning ka Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Kanadas.

Möödunud reedel, 30. juunil saabus kurb teade. Meie hulgast lahkus armastatud võimlemistreener, tantsupidude aujuht, pedagoog ja sporditeadlane Liia Palmse.

Juba keskkoolipõlves lasi Liia end modernsel Idla liikumiskultuuril kanda. Eestisse jäänud Idla muster-võimleja Asta Klamm oli Liia võimlemisõpetaja. Uus dünaamiline, keha terviklikult haarav liikumisstiil ja vaba pallikäsitus said Liiale omaseks. Ta on öelnud: “Me justkui ujusime Idla töö kiiluvees”. Möödusid aastakümned enne kui “Raudne eesriie” avanes ning Liia sai külastada 1989.a. Idla Keskust Stockholmis. Sealt algas sõprus Ernst Idla tütre Ingrid Idlaga, mille kahjuks katkestas “Estonia” katastroof. Liia aga ei andnud alla ning ta ei lakanud toetamast Ernst Idla liikumissüsteemi tagasitoomist Eestisse. Idla Seltsi, fondi loomine, Idla õppematerjalide välja andmine, Idla Päeva algatamine, Idla õpetajate koolitamine – Liia oli alati nende sündmuste keskel.

1960-1985 oli Liia tegev Vabariikliku Iluvõimlemise Föderatsiooni presiidiumis ja treenerite nõukogu juhatuses ning 1987-1992 oli ta Eesti Võimlejate Liidu aseesimees. Lisaks on ta avaldanud trükis õppevahendeid ja võimlemiskavu ja teinud kaastööd ajakirjandusele. Kui Liia oleks hoolitsenud eesti keele eest nii, nagu ta hoolitses võimlemise oskuskeele eest, oleks eesti keele ellujäämine tulevikus kindlustatud. Tehtud töö ei jäänud märkamata, kui 2014. aastal tunnustas Eesti Võimlemisliit teda elutööpreemiaga.

Liia lahkumine siit ilmast oli sügavalt tähendusrikas, sest ta on pühendunult andnud aegade üleselt kestva panuse laulu- ja tantsupeo liikumisse. Ta oli paljude tantsupidude võimlemiskavade autor, viinud läbi masskavade õpetamise täiendkoolitusi ning kuulus ka Gaudeamuse laulu- ja tantsupidude korraldusmeeskonda.

Liia hoidis õpihimulistele õpilastele alati koduuksed valla. Kui oskasid küsida – said tema juurest ka vastuse. Tema altruismist, positiivsusest ja hoolivusest said hoolealused alati osa. See pani võimlemisrahva ikka ja jälle tema juurde minema. Justkui paika, kus saad alati selgust, rahu ja rõõmu. Viimane Liia õpilaste rühm on koondunud LP Võimlemisklubi alla ning nende missiooniks jääbki Liia loomingu tutvustamine tänasele publikule nii Eestis kui ka välismaal osaledes rahvusvahelistel võimlemisfestivalidel. Liia loodud võimlemiskavad saavad jätkuvalt erakordselt sooja vastuvõtu osaks ning läbi selle hoitakse Liia Palmse pärandit elus.

Avaldame siinkohal südamlikku kaastunnet Liia perekonnale, sõpradele, õpilastele ning langetame koos leinas pea. Meile jääb siiras tänutunne kogu selle pikaajalise töö eest Eesti spordielu ja võimlemise arendamisel. Mälestame Sind laulupeol kõlanud Silver Sepa sõnadega “Siit peame lahkuma, on tähevalgus koduteeks”.

Ärasaatmine toimub 8. augustil kell 11 Tallinnas, Kaarli kirikus.

Eesti Võimlemisliit
Eesti Laulu-ja Tantsupeo Sihtasutus
LP Võimlemisklubi
Eesti Spordiselts Kalev
Võimlemistreenerite klubi Katrek
Idla Eesti Selts
Sihtasutus ERKF Idla fond

Mati Kukk in memoriam

Mati Kukk (28. 04 1939 – 12.11.2022)

Läinud laupäeval lahkus kaheksakümne neljandal eluaastal mitmekülgne haridustegelane
ja legendaarne rahvatantsujuht Mati Kukk. Läänemaal Kiideva külas Reinu talus sündinud ja seal ka kooliteed alustanud mees tegi oma suure elutöö ikkagi Raplamaal ja jäi elurännakutele vaatamata lõpuni raplamaalaseks.
1958. aastal, pärast Viljandi pedagoogilises koolis algklasside õpetaja kutse omandamist saadeti noormees tolleaegsesse Rapla rajooni Kodila kooli algklasside õpetajaks. Raplamaale jäi ta peaaegu kolmekümneks aastaks. Neliteist aastat sellest oli haridustegelane – lihtsast õpetajast tehti peagi kooli direktor, keda õpilased mäletavad tänaseni hea sõnaga. 1972. aasta alguses kutsuti Mati Kukk rajooni täitevkomiteesse, algul kultuuriosakonna juhatajaks ning juba aasta pärast täitevkomitee esimehe asetäitjaks hariduse, kultuuri ja spordi alal. Aastatel 1983-1986 töötas ta Raikküla Eriinternaatkoolis, algul direktorina, siis poiste tööõpetuse õpetajana. Sealt edasi, kuni 1994. aastani oli Keila-Joa Sanatoorse
Internaatkooli direktor. Need on vaid mõned seigad Mati Kuke pikast ja värvikast elust, mida on aastakümneid rikastanud rahvatants ja muusika – Haapsalu meestega käis ta koos laulmas peaaegu elu lõpuni.
Mati oli sõnakas mees, kes kord antud sõna tagasi ei võtnud. Isegi siis, kui see võis ebameeldivusi tuua. Kuuekümnendate alguses oli ta mõnda aega komsomoli Rapla rajoonikomitee esimene sekretär. Ilmselt üks väheseid komsomolijuhte, kes võeti kohalt maha Tallinnas toimunud laiendatud pleenumi saalis poliitiliselt ebaküpse esinemise pärast. Mati „ebaküpsus” väljendus selles, et ta ei tahtnud „vääriliselt” hinnata maisi ruutpesitsi külvamist (kui keegi veel mäletab, mida see tähendada võis).

Kaasteelised

Alles selle aasta augustikuu lõpul, kui me, Kullaterad – Eestimaa teenekad tantsujuhid –, Sina, Mati, nende hulgas, Raplamaal ringi sõitsime, haarasid Sa meie rännuteel mitmes paigas mikrofoni ja meenutasid: „Siin olin ma kooliõpetaja, selles majas olin mitu aastat direktor…” Või jälle: „Vaata, poeg, see on koht, kus ma vindisena kraavi põrutasin…”
Paar nädalat tagasi sain Sult meili, milles tänasid mind kokkutuleku korraldamise eest ja ütlesid, et tuleksid heameelega mulle külla, sest Sul olevat uus raamat pooleli
ja tahaksid vastust mõnele küsimusele.
Kahjuks…


Tiiu Laurimaa


Mati Kuke jälgi haridus- ja kultuurivallas on Raplamaal palju. Teadjad teavad ja mäletajad mäletavad. Kodila kooli kasvandikud teavad teda õpetaja ja kooli direktorina, Rapla tantsurahvas aga rühmade juhendaja ja pillimehena, kultuuritöötajad kultuuriosakonna juhatajana ja täitevkomitee aseesimehena. Ta oli nii Rapla kui ka vabariiklike rahvatantsupidude juht.
Kodila kooli direktor Mati Kukk pani mindki laulma ja koori juhatama ega lasknud mul omal ajal lahkuda õpitud kultuuritöötaja erialalt.
Igaüks peaks kirjutama oma elust raamatu. Mati on jätnud meile kolm raamatut: „Reinu Mati Kiidevast 1944–1954”, „Reinu Mati Kiidevast õpetajaks õppimas 1954–1961” ja „Reinu Mati Kiidevast Kodila koolis direktoriks 1962-1970”. Valmimisjärgus oli neljas raamat. Selles tahtis Mati rääkida ideedest ja ettevõtmistest Rapla kultuurielu edendamisel, näiteks teatrirongide käimapanek marsruudil Tallinn–Rapla, šeflusleping TRA Draamateatriga jm.
Mati peas sündis nii mõnigi esmapilgul võimatuna näiv mõte, aga tema energia ja ettevõtlikkus võimaldas tal oma ideid kaitsta ja neid ellu viia.
Teen sügava kummarduse oma õpetajale Kodila kooli päevilt ja töökaaslasele Rapla kultuuriosakonna aegadest.


Helle Rannamets


Mäletan Sind kui abivalmis, sooja südame ja sügava häälega sõpra ja kaasteelist… Viimased aastad suhtlesime sageli Fb-s või kohtusime Kullaterade kooskäimistel. Sa olid alati raplakate pundis. Eredamad mälestused on jäänud Keila-Joal toimunud rahvatantsujuhtide suvekursustest. Seal olid Sinu kool ja imearmas kodu. Kogu Eestimaa tantsujuhid tulid ja osalesid suure rõõmu ja usinusega, sest seal oodati ja võeti meid alati väga lahkelt vastu. Ja nii 17 aastat järjest. Meie viimane ringreis Kullateradega sel suvel, augustis, Raplamaal – see ei unune.
Minul Sinuga on midagi rõõmsalt ühist – sünnipäev 28. aprillil ja Sinu tütre nimigi on Anne. Sinu jaoks olin mina alati üks Rahuojadest. Just nii Sa mulle ütlesidki: Rahuoja tüdruk!
Aeg läheb… ja läheb… ja läheb, tema seltsis Sa mõndagi näinud…
Sama aeg, kui see, mille läbi Sa käinud. Selles keeles ma ütlengi praegu:
„Ma ei unusta möödunud aegu. Aitäh, et lõid niipalju toredaid mälestusi…”


Anne Paluoja

Els Roode in memoriam

Els Roode Autor: Valdo Rebane

Els Roode (23.07.1934–22.04.2022)

Meie seast lahkus 87-aastasena Eesti kromaatilise kandle koolkonna rajaja ja kandlemängija Els Roode.

Kandlemänguõpinguid alustas Els Roode 1949. aastal Tallinna lastemuusikakoolis Eik Toivi juhendamisel. Õpingud jätkusid Tallinna Muusikakoolis ja Läti Riiklikus Konservatooriumis, mille ta lõpetas 1960. aastal. Riiast naastes alustas Els Roode tööd pedagoogina, pannes aluse professionaalsele kandleõpetusele Eestis.

Pea 50 aastat õpetas ta kromaatilist kannelt Tallinna lastemuusikakoolis, hiljem ka Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Tänu Els Roode kangekaelsusele avati 2003. aastal kandleklass Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Paljud tänastest kandlemängijatest on Roode õpilased.

Els Roode mängis Eesti Raadio rahvamuusikaansamblis ning ansamblis Vikerlased. Ta asutas ja juhatas rahvamuusikaansamblit Kaasike ning kandleansamblit Kukulind. Mitmel korral on Els Roode olnud noorte- ja üldtantsupidude muusika üldjuht.

1981. aastal nimetati Els Roode ENSV teeneliseks kunstnikuks ning 2005. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Allikas: ERR Kultuuriportaal

Lehti Merilo in memoriam

Lehti Merilo 02.07.1929–17.02.2021

Meie seast on lahkunud eestluse hoidja ja rahvakultuuri arendaja USA läänerannikul Portlandis,  Lehti Merilo. 

Noore eestlanna viis Portlandi sõjakeeris Saksamaa pagulaslaagrite kaudu nii nagu tuhandetel teistel saatusekaaslastel. Aktiivse eestlasena asutas ta 1950. aastal Eesti kooli, kuhu ta jäi õpetajaks pikkadeks aastateks. Ta oli Portlandi Eesti Seltsi esinaine ja pikaajaline juhatuse liige.

Samal, 1950. aastal lõi Lehti Merilo Portlandi rahvatantsurühma Tulehoidjad, mille juhiks jäi ta 1985. aastani. 1953. aastal, kui said alguse Lääneranniku Eesti Päevad, oli just Lehti Merilo selle algatajate  ja organiseerijate seas. Aastaid oli ta ookeanitaguste tantsupeokontsertide lavastaja ning Lääneranniku Eesti Päevade esinaine.

Kõrge eani oli Lehti Merilo kauge Eesti kogukonna hing ja kooshoidja. Tulihingelise rahvatantsu ja rahvakultuuri hoidjana oli ta iseseisvuse taastanud Eesti kultuuriinimestele külalislahke võõrustaja, kes aitas neile esinemisi korraldada. „Ameerika ema” – nõnda teda tantsu- ja muusikakogukonnas kutsuti. 

Lehti Merilo oligi ema. Tema peres on üles kasvanud kuus last, kellest kolm oli kasulapsed. Neist kõigist on saanud aktiivsed eestluse hoidjad ja kandjad, ema elutöö jätkajad. Oma eeskuju ja tegevusega innustas Lehti Merilo kõiki Eesti kogukonna noori ning andis noortele koreograafidele ja muusikutele edasi oma kogemusi ja oskusi.

Lehti Merilo hing jäi alati Eestisse. Kui raudne eesriie langes, armastas ta jagada oma elu ning olemist kahte aega, elades pool aastat Portlandis ja pool aastat Eestis. Aktiivse ja rõõmsana osales ta kõigil tantsusündmustel ning lõi kaasa Salme Kultuurikeskuse lauluklubis. Teda ümbritsev sõpruskond oli suur ja tema koduuks oli neile alati avatud.

2015. aastal tunnustas Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts Lehti Merilod aumärgiga. Eesti Vabariigi President tunnustas Lehti Merilod  2018. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Lehti oli, on ja jääb meie südametesse.

Kultuuriministeerium

Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts

Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA

Tantsupeomuuseum

Eesti Tantsujuhtide Rahvatantsurühm

Igor Tõnurist in memoriam

Igor Tõnurist (11.02.1947-08.01.2021)

Meie seast lahkus rahvamuusikauurija ja folklorist Igor Tõnurist, kes on 2003. aastal pärjatud ka Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Avaldame Marju Kõivupuu kirjutatud järelhüüde.

Pikk ja kurnav haigus viis õigeusu jõulude ajal meie hulgast mehe, kelle elutööks oli esmajoones Eesti pärimuse uurimine, säilitamine ja populariseerimine. Kui kellelgi oli tarvis vähegi teada midagi mõne rahvarõivadetaili kohta, tasus alati küsida Igori käest, kes ka ise meelsasti rahvarõivad kandis ja ikka väljapeetult, soliidselt, maitsekalt, lugupidavalt. Ta oli üks hinnatumaid Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konsultante rahvarõivaste valmistamise ja kandmise alal; nõustas laulupeolisi, milliseid rahvarõivaid valida ja kuidas neid õigesti kanda; kureeris rahvarõivanäitusi; lõi kaasa Rahvarõivaste tuulutamise üritustel ning koolitas rahvarõivaste valmistajaid.

Rahvamuusikuna ja rahvamuusika uurijana olid tema teadmised entsüklopeediliselt põhjatud ning seetõttu usaldusväärsed. Torupilli ja kannelt mängis ta virtuoosselt, olles sealjuures üks väheseid, kes valdas ka päkarauaga kandlemängu kunsti. Eesti Folkloorinõukogus oli ta rahvakandle töörühma nõustaja, samuti aitas Igor korraldada Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumil 2018. aastal Brüsselis toimunud eesti rahvapillide näitust. Igor Tõnuristi südameasjaks oli rahvalaul ning mentorina juhendas ta nii eesti kui teiste rahvaste folkloorirühmi. Oli ta ju lõpetanud 1969. aastal Moskva ülikooli ajaloolase ja etnograafina, sest valdas oma päritolust tulenevalt võrdselt nii eesti kui vene keelt ning mõistis vähemal määral ka valgevene, läti ja leedu keelt. Vene keele oskus oli abiks ka eesti vanausuliste pärandi eesti keelde vahendamisel, kuid mitte ainult – ta tõlkis meie rahvaluule- ja muusikateadlaste töid vene keelde ja vastupidi. Igori kirjutatud artiklite loend on muljetavaldavalt pikk ning avaldatu ajatu väärtusega. Samuti jätkus tal jaksu populariseerida rahvamuusikat ja rahvalaulu arvukates tele- ja raadiosaadetes.

Igor Tõnuristi võib austusega nimetada Eesti folklooriliikumise toekaks alustalaks, sest tema panust “Leegajuse” kunstilise juhi ja seto folkloorirühma “Sõsarõ” ühe eestvedajana, mis “Leegajusest” esimese Tallinna seto koorina välja kasvas, on võimatu ülehinnata. Samuti oli ta üks Eesti Folkloorinõukogu ning paljude teistegi erialaühenduste asutajaliikmetest ja kuulus mitmete erialaajakirjade toimetuskolleegiumidesse.

Kõik, kes Igoriga kokku puutusid, tajusid, et tegemist on äärmiselt sooja ja südamliku inimesega, kelle jaoks pärimuskultuur ja selles peituvad väärtused olid eluviis, aade, südametunnistus. Meile, järelejäänutele jääb vaid hoida ja jätkata parimal moel Igori tööd.

Igor Tõnurist pälvis 2003. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi ning 2007. aastal Pärandihoidja tiitli, 2009. aastal tunnustati teda Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinnaga.

Puhka rahus, armastatud kolleeg, sõber ja teekaaslane! Sa elasid pika ja sisuka elu. Mõneti on see sümboolne, et lahkusid meie hulgast vana kalendri jõulude ajal, sest eks ole ju aeg ja selle arvamine sümboolne, kokkuleppeline. Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabeli kellamehena lõid Sa pühade ajal kiriku sisse ja välja… Nüüd jääb meil, mahajäänutel, vaid küsida Gustav Suitsu sõnadega

Kas kõrd viil kerkokellä lüvväs?

Ei löö vist enämb oma lell!

Kas kõrd mi aus ka juvvas, süvväs ?

Oh kerkokell, oh kerkokell!

Anneli Arraste in memoriam

Anneli Arraste (25. IX 1954 – 31. III 2020)

Meie seast on lahkunud mitmekülgne Viljandimaa tantsujuht Anneli Arraste. Tallinnas sündinud, kuid Karksi-Nuias kasvanud ja õppinud Anneli on peaaegu terve elu ise tantsinud ning seda teistele õpetanud. Ta lõpetas 1972. aastal Nuia Keskkooli, 1974. aastal sai Tallinna Meditsiinikoolist farmatseudi kutse, aastal 1977 lõpetas Rahvaloomingu Maja tantsujuhtide kooli ning 2011. aastal Tallinna Ülikooli koreograafia eriala. Tantsurühmi juhendas Anneli juba keskkooli ajal (1971-1972). Aastatel 1973-1977 tantsis ta ise Rahvakunstiansamblis Leigarid. Edasi jätkus Anneli tantsutöö Viljandis (1977) ja aastast 1991 Karksi-Nuias. Alates 2017. aastast oli Anneli pensionär, kuid juhendas edasi tantsurühmi nii koolis, kui ka kultuurikeskuses. Tema juhendada olid tantsurühmad Kadri/1998/, Krõõt/1991/, Tantsurõõm/2000/, Samm Sassis/2007/ ja folkloorirühm Tiistelu/2005/. Lisaks veel August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi rühmad. Anneli on osalenud üld- ja noortetantsupeol kokku 19 korral 50 kollektiiviga. Üldtantsupeol kümme korda (24 rühma) ja noortetantsupeol üheksa korda (26 rühma).
Lisaks tantsujuhi ametile oli Anneli Karksi Valla Kultuurikeskuse kultuurispetsialist. Anneli oli pühendunud kohaliku pärimuse uurimisele ja kogumisele. Aastast 1997 oli ta Viljandimaa virrede toimkonna liige. Kümme korda (2007-2017) korraldas Anneli maakondlikku folkloorisündmust Väikesed virred. Anneli oli Viljandimaa memme-taadi pidude lavastusgrupi liige alates 2000. aastast, samuti MTÜ Tantsupeomuuseumi üks asutajatest 2015. aastal. Viis hooaega (2012-2016) korraldas ta kohalikku kultuuripärandit, ajalugu ja traditsioone tutvustavat seminar-õppepäeva Mulgi oma ülikuul. Anneli Arraste oli Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi tantsumentor.
Suure ja tänuväärse panuse eest kohalikku kultuuriellu on Anneli pälvinud mitmeid tunnustusi.
2010. aastal omistati talle folkloorijuhi kõrgem kategooria.
2011. aastal Viljandimaa rahvakultuuri auhinna laureaat.
2012. aastal kanti Karksi Valla auraamatusse kultuuripreemia laureaadina ning samal aastal sai pärimuskultuuri spetsialisti IV kategooria kutsetunnistuse.
2014 kanti Karksi Valla Kultuurikeskuse kultuuriloojate auraamatusse,
2015. aastal omistati Karksi Valla Teenetemärk
2016. aastal sai rahvatantsuspetsialisti VI kategooria kutsetunnistuse.
2019. aastal tunnustati tema tööd Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse tänumärgiga.

Vello Ainsalu in memoriam

Vello Ainsalu (30.X 1935–1. II 2020)


Kallis, oled kõikjal, kõikjal, oled armastus, mis kaduda ei saa. /…/ kallis, oled valges lumes, oled mustas, viljakandvas põllumaas, oled taevasinas, näen sind unes, oled võlulilledega täidet vaas.


Lahkus pilliõpetaja, rahvamuusik ja laululooja, Karksi kihelkonna auraamatusse kantud Karksi valla teenetemärgi kavaler Vello Ainsalu.
Vello Ainsalu sündis 30. oktoobril 1935. aastal Tartumaal Avinurme metsade vahel koolijuhataja peres kolmanda lapsena. Tema lapsepõlv oli helge ja laul oli tal algusest peale hinges.
1950. aastal lõpetas Vello Avinurme 7-klassilise mittetäieliku keskkooli. Järgnes Tallinna 22. keskkool (praegu Jakob Westholmi gümnaasium), mille Vello lõpetas viimases (37.) poistelennus 1954. aastal. Peale keskkooli lõpetas ta ka Tallinna muusikakooli (praegu Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool) ja Tallinna pedagoogilise instituudi (praegu Tallinna ülikool). Seejärel töötas ta muusikaõpetajana Tallinna 37. keskkoolis.
1975. aastal kolis pere Mulgimaale ja Vellost sai akordioni- ja muusikaliteratuuri õpetaja Karksi-Nuia muusikakoolis. Ta juhendas ka kooli juurde kuuluvaid akordioniansambleid ja instrumentaalansamblit Kunileid ning rahvamuusikaansamblit Lustipill, mis kuulus kohaliku kultuurimaja, hiljem rahvamaja ja nüüd Karksi-Nuia kultuurikeskuse alla.
Vello Ainsalu on loonud üle 700 laulu ja pilliloo. Suurem osa lauludest on sündinud tema enda sõnadele. Vello on öelnud, et tema polnud küll sõjamees, kuid ta püüdis oma lauludega aidata väikest Eestit ja vana aega tagasi tuua. Tema lauludega saaks katta kogu Eesti kaardi, kuid kõige rohkem on ta kirjutanud paikadele, mis moodustasid imelise armastuskolmnurga tema südames: lapsepõlve muinasjutumaa Avinurme, kooli- ja nooruselinn Tallinn ning Karksi-Nuia, kus ta elas üle poole oma elust ja kus valmis tema kõige küpsem looming.
Palju aastaid tegutses Vello Eesti orkestrijuhtide rahvapilliorkestris, mis andis talle suure kogemuse rahvapillilugude orkestreerimise vallas.
Vello Ainsalu oli EELK Karksi Peetri kiriku organist ja koorijuht. Suur Looja, kellele Vello eluajal kaitse ja loomisvõime eest nii lõpmata tänulik oli, kutsus Vello Ainsalu oma taevasesse orkestrisse uusi viise looma 1. veebruaril 2020.
Mõeldes meile antud elust ja ajast, on Vello öelnud nii:
„Aeg on nagu laul,
mis ükskord lõpeb.
Kaunis laul jääb
hinge helisema igavesti.“

MULGI VALLAVALITSUS
MULGI VALLAVOLIKOGU
KARKSI-NUIA MUUSIKAKOOL
KARKSI-NUIA KULTUURIKESKUS
ANSAMBEL LUSTIPILL

Udo Tohver in memoriam

Udo Tohver (10. II 1932 – 25. IX 2019)

Udo Tohver sündis 10. veebruaril 1932 Eestis. Sõjakeeris viis perekonna Rootsi, Stockholmi. 1953 aastal lõpetas Udo Stockohlmi Eesti Gümnaasiumi, 1956 aastal Svenska Gymnastik och Idrottshögskolan-i ning temast sai kehalise kasvatuse õpetaja.
1957 aastal oli Udo üks neist, kes asutasid rahvatantsurühma Kassari. 1970-ndatest alates oli Udo Kassari tantsujuht. Kassaris õpiti ja esineti rahvatantsudega, see tähendas eestluse alles hoidmist ja edendamist. Esineti nii Rootsis kui ka mitmel pool maailmas ESTO-del, Estivalidel, teiste maade folkloorifestivalidel. Oluline oli esineda sinimustvalge lipu all ning anda maailmale teada, et Eesti on olemas. Udo oli ESTO-80 raames toimunud Estival Gala rahvatantsupeo üldjuht. Kassari rahavtantsijad olid esimeste seas, kes lõid 1970-ndatel suhted Eesti rahvatantsurühmadega. Eesti rahvatants aitas ühendada eestlasi riigipiiridest hoolimata.
Udo on pärjatud Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi aumärgiga 2008.a.

Udo oli Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu liige.

Udo oli edukas sportlane, 1955 aastast mängis ta koos Vello Arakuga esimeste eestlastena Rootsi korvpallikoondises.1961 esindas Udo Rootsit EM võistlustel Belgradis, kokku osales ta 21 maavõistlusel.
Udo oli aktiivne skautluses, Eesti Skautide Liidus, alates 1960 aastatest.

1953 aastal astus Udo korp! Sakala rebaseks ning pidas seal mitmeid ameteid tänapäevani. Tal oli kolm akadeemilist poega- Andres Grosenius, Heinar Valk ja Sven Alar Lõbu.

Udo suri 25. septembri varahommikul Stockholmis. Udot jäävad leinama abikaasa Helena, tütar Liina, sõbrad, kaasvõitlejad, rahvatantsukaaslased.
Udo oli elav ja aktiivne, lõi paljudes tegevustes kaasa ning innustas ka teisi osalema. Udo oli hea juht, tema ideedega tulid inimesed kaasa. Sõpradele oli ta ustav kaaslane kogu elu. Udo oli suure missioonitundega eestlane, kes igas tegevuses kandis eestluse väärtusi ning levitas neid aktiivselt.


 

Helju Mikkel in memoriam

Helju Mikkel (13. III 1925 – 5. X 2017)

Tantsulooja ja rahvatantsujuht

Olla rahvatantsujuht, see on töömesilase kutsumus valida õige tee lennuks lähedale ja kaugele, leida nektaririkkamaid õisi, tulla taas ja taas täiskannuga, et tarust ei lõpeks väärtvara.
(Helju Mikkel)

Eile, 5. oktoobril lahkus meie seast armastatud tantsulooja ja rahvatantsujuht, tantsurahva hulgas hellitavalt ka Memmeks kutsutud Helju Mikkel.

Helju Mikkel sündis 13. märtsil 1925 Nõos. Rahvatantsuteadmised omandas ta ENSV Rahvaloomingu Maja tantsukoolis. Lisaks sellele täiendas ta end erinevatel seminaridel ja koolitustel. Tantsujuhina tegutses ta alates 1945. aastast.

Helju Mikkel oli aastail 1953–1978 tollase Tartu Riikliku Ülikooli rahvakunstiansambli kunstiline juht.

Aastal 1956 oli ta üks üliõpilaspidude Gaudeamus algatajaid ning hiljem mitmel korral selle üld- ja aujuht.
Helju Mikkel kuulus üldtantsupidude lavastusgruppi neljal korral – 1970. aastal peo üldjuhina ning kolmel korral (1955, 1965, 1973) liigi üldjuhina. Aastatel 1994, 1999 ja 2004 süüdati tantsupeotuli Helju Mikkeli koduõuel Haldjal.

Helju Mikkeli looming on Eesti tantsuautorite seas üks omanäolisemaid. Tema tantsude sammustik on tugevasti seotud eesti rahvatantsuga, haarates laia teemaderingi, sh töö poetiseerimine, rahvakombed, loodus, inimsuhted. Helju Mikkeli tantse iseloomustab aegumatus. Nende juurde pöördutakse ikka ja jälle tagasi. See on meie autoritantsu kullafond. Tema tuntumad ja armastatumad tantsud on Kullaketrajad, Vanaisa polka, Otsapandjatse, Lina, Tedremäng, Kiigemäng ja Kaksteist kapukat.

1999. aastal ilmunud Helju Mikkeli raamat „Vahetussamm“ annab ülevaate tema elu- ja loometeest, olles samas omalaadne õpperaamat mitme põlvkonna tantsujuhtidele. Tema toetus ja elutarkus noortele tulevastele tantsuõpetajatele on olnud sügavasisuline ja mõtteerk.

Helju Mikkel oli eesti rahvatantsu mõtestaja, filosoof ja tantsumõtte levitaja. Selle kõige tõestuseks on Helju Mikkeli loodud rahvatantsija usutunnistus:


Olen kestmise läkitus Sinust ja Sulle,
tulen ja tantsin Sinust ja Sulle, Eestimaa.
Olen iva Su algusest, Eestimaa.

1997. aastast antakse Tartumaal välja Helju Mikkeli rahvatantsupreemiat.

Tunnustused:
1963 – Eesti NSV teeneline kultuuritegelane
1991 – Ullo Toomi nimeline rahvatantsustipendium
2000 – Valgetähe III klassi teenetemärk
2005 – Tartumaa Kuldne Tammeoks
2011 – Anna Raudkatsi nimeline rahvatantsu elutööpreemia laureaat

Lahkus tantsujuht Urmo Känd

Urmo Känd (27. II 1937-01. IX 2017)

Septembrikuu esimesel päeval lahkus meie seast Nõmme Kultuurikeskuse rahvatantsurühma pikaaegne juht Urmo Känd.

Urmo hakkas rahvatantsuga tegelema 15-aastaselt oma isa Teedo Kännu käe all. 1967 aastal alustas ta tööd rahvatantsu juhendajana Nõmme Kultuurimajas ning enam kui 40 aasta jooksul suutis ta oma entusiasmiga nakatada paljusid inimesi tantsupisikuga.

Urmo Känd on avaldanud autoritantsude raamatu „Urmo tantsud“.

Meie seast on lahkunud tunnustatud rahvamuusika- ja koorijuht Ahto Nurk

Ahto Nurk (06. IX 1931 – 29. I 2017)

Ahto Nurk lõpetas 1956. aastal tänase G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli koorijuhtimise eriala.
Ta tegeles aktiivselt kontserttegevuse ja heliloominguga, samuti orkestritööga ja koori- ning lauluklubi juhtimisega. Alates 1953. aastast oli Ahto Nurk Tallinna harrastuskooride ja vokaal-instrumentaalansamblite dirigent ning lauluõpetaja. 1963.a asutas ta Vabariikliku Koorijuhtide Segakoori. Ahto Nurk oli 1972. aastast Eesti Orkestrijuhtide Rahvamuusikaorkestri asutaja ning kauaaegne peadirigent ja kunstiline juht. 

Ahto Nurk oli Üleriigiliste Rahvamuusikapidude mõtte algataja ning 15 peo üldjuht ja lavastaja, vabariiklike rahvamuusika suvekursuste organisaator ja õppejõud. 1994. aastast oli ta üldtantsupidude rahvamuusikaansamblite üldjuht. Ahto Nurk oli Harjumaa rahvamuusika õppepäevade läbiviija ning aastatel 2000-2008 õpetas ta Loo Keskkoolis akordionit.

Ahto Nurk oli Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi (ERRSi) asutajaliige ning kauaaegne seltsi aseesimees. Ta tegutses pikka aega ERRSi rahvamuusika mentorina.

Ahto Nurk esines oma juhendavate rahvamuusikaansamblitega Tõmba-Jüri, Lootar, Ants ja Liisu, Pirita, Heli-Neli, Jodler, EOR ja Kiigat-Käägat paljudes Euroopa riikides, põhjamaades, Venemaal, Ameerika läänerannikul ning Europeade festivalidel.

Ahto Nurk on andnud välja raamatu „Eesti rahvapille ja rahvapillimängijaid“, samuti on ta koostanud seltskonnalauliku „Laulurõõm“ ning arvukaid noodikogumikke orkestritele. Kvartett Heli-Neli’ga on välja antud helikassetid „Külasimman“, „Laulud on rõõm“ ning CD „Las kõlada“.

Ahto Nurgale omistati 1985.a ENSV teenelise kultuuritegelase aunimetus. Ta on 1997.a pälvinud Elsa Rikandi nim. kultuuripreemia ning aastal 2002 Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Lahkunud on eesti rahvatantsu eestvedaja ja naiste tantsupidude korraldaja Airi Rütter

Airi Rütter (12. IX 1947 – 14. XII 2016

Airi Rütter on oma aktiivse tegevusega hoidnud ja arendanud eesti rahvakultuuri, loonud paikkonna jaoks uusi traditsioone, olnud I ja II Eesti Naiste Tantsupeo eestvedaja ja korraldaja ning erinevate kultuurialade põhiväärtuste säilitaja-arendaja kogu riigi kultuuriloo kontekstis.

Avaldame siirast kaastunnet kõigile lähedastele!


 

Suri muusikajuht ja helilooja Uno Veenre

Veenre sündis 24. märtsil 1920 Tartus. Kutselise muusikuna alustas tegevust mitmesugustes leviansamblites, näiteks mängis akordioni restorani Gloria baaris (1940), kontrabassi kohvikus Drei Hanseaten (1941), John Pori orkestris (1944).
Veenre õppis Tallinna Konservatooriumis, Tallinna Muusikakoolis, Riiklikus Konservatooriumis koorijuhtimist ja kompositsiooni ning lõpetas Heliloojate Liidu seminari 1958. aastal. Ta tegutses orkestrandina, ansambli- ja koorijuhina, töötas ENSV Rahvaloomingu Majas, muusikasaadete toimetajana Eesti Raadios, dirigendina Noorsoo Kultuuripalees, Kirovi nimelises kalurikolhoosis ja Tallinna Toomklubis.
Eesmärgiga populariseerida eesti rahvamuusikat ja rahvalikku heliloomingut moodustas Uno Veenre 1960. aastal Eesti Raadio juurde rahvamuusikaansambli ja aastal 1965 orkestri “Vikerlased”, mis andsid tõuke laialdasele rahvamuusikaansamblite moodustamisele ja elava huvi tekkimisele rahvamuusika vastu üle Eesti.

Uno Veenre on olnud initsiaatoriks Eesti Orkestrijuhtide Rahvamuusikaorkestri (1964) moodustamisel ja vabariiklike rahvamuusikapäevade korraldamisel. Aastatel 1960-2000 oli Veenre üldlaulu- ja tantsupeol rahvamuusikaorkestrite üldjuht.

Uno Veenre on salvestanud Eesti Raadiole üle 200 pala, nii rahvamuusika seadeid kui ka autorite rahvatoonis lugusid (C. Kreek, A. Pärt, J. Rääts, Ü. Vinter, J. Koha jt). Tema juhatatud ansamblitega on esinenud paljud Eesti tippsolistid (Tiit Kuusik, Georg Ots, Anu Kaal, Urve Tauts). Uno Veenre on kirjutanud soolo-, ansambli- ja koorilaule, hulgaliselt originaalpalu rahvamuusika-, kammer- ja puhkpilliorkestritele, koostanud ja toimetanud mitmeid laulikuid.

Uno Veenrele on omistatud Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetus (1976), Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi aumärk (2003) ning Valgetähe IV klassi teenetemärk (2007).

Niina Raadik in memoriam

Niina Raadik (22. VIII 1924 – 11. IV 2016) 

Meie seast on lahkunud tantsupidude üldjuht, teenekas tantsupedagoog ja tantsulooja Niina Raadik.

Niina oli koos abikaasa Alfred Raadikuga koolinoorte tantsupidude mõtte algataja, eestvedaja ja üldjuht. Ta on andnud meile hoidmiseks olulise pärandi ja  jäänud mitmete põlvkondade rahvatantsijate jaoks Õpetajaks, tungla läitjaks, aidates  sedamoodi kaasa tantsupidude jätkumisele ning noorte huvile meie kultuuri vastu.

Niina Raadik on pärandanud meile õpetuse tööks lastega, tarkused rahvatantsutreeningu läbiviimise ja tantsude õpetamise kohta ning palju toredaid tantse, mis koondatud 2008 ilmunud  raamatusse „Õpetajad Raadikud ja nende tantsud“.

Niina Raadik oli aastatel 1965-1990 üldtantsupidude lasterühmade liigijuht, noorte tantsupidude liigijuht aastatel 1962-1987 ning aujuht 2002 ja 2007.

Niina Raadik lõpetas 1948 Tartu Riikliku Ülikooli. Tantsualase hariduse sai ta Ullo Toomi juures ja erinevatel rahvatantsukursustel. Aastatel 1948-1989 oli ta Pelgulinna Keskkooli tantsu- ja kehalise kasvatuse õpetaja.

Niina Raadiku aastakümnete pikkune töö Pelgulinna Gümnaasiumis tantsuõpetajana ja tantsupidude liigijuhina oli eeltingimuseks, et 2005. aastal toimus esimene koolinoorte rahvatantsufestival, mis on muutunud traditsiooniks ja toimus tänavu juba 11. korda.

Alates 2002. aastast tunnustatakse noorte tantsupeo lõppkontserdil üht koolis töötavat tantsuõpetajat Niina ja Alfred Raadiku fondi stipendiumiga.