Rahvamuusika ajalugu

Ahto Nurk


Andmeid rahvapilliansamblite kohta on varasematest aegadest väga vähe. On mõningaid teateid ansamblite musitseerimisest pulmades 18. sajandil. Eesti ühehäälne regivärsiline rahvalaul ei soodustanud mitmehäälset koosmängu.  Ansamblimäng üsna mitmesugustes koosseisudes kodunes Eestis alates 19. sajandi lõpupoole. 19. sajandi teine pool on tähtis ajajärk kogu eesti muusikakultuurile. Laulukoorid  ja puhkpilliorkestrid kujunesid rahvusliku liikumise kolleteks ning omandasid seega erakordselt suure tähtsuse kogu rahva kultuurielus. Sündis laulupidude traditsioon ja alustasid tegevust ka esimesed rahvapilliorkestrid.Tõsisemaid katsetusi võttis ette 1930. aastail helilooja Adolf Vedro, kes püüdis rahvapilli ansamblimängu propageerida. Eriti tõusis koosmusitseerimine päevakorda aga pärast II maailmasõda. Viiekümnendail aastail hoogustus eesti rahvapilliorkestrite asutamine ning kasvas eriti seitsmekümnendail.
Väga soodsalt mõjus 1970. aasta vabariiklik tantsupidu, kuhu kutsuti osa võtma ka rahvapilliorkestreid. Lühikese ajaga tekkisid nii maal kui linnas kümneid rahvapilliansambleid ja külakapelle, kes esitasid traditsioonilist rahvamuusikat ja uuemat rahvalikku muusikat omapärases külapillimeeste stiilis ja tõlgenduses. Koosseisud olid väga mitmekesised. Neis leidus vanu rahvapille nagu kannel, torupill, vilepill, pingipill, lehepill, rahvatraditsiooni teed leidnud professionaalse muusika pille nagu viiul, lõõtspill, akordion, suhteliselt hiljuti maarahva seas levinud pille nagu kitarr, mandoliin, akordion.
Koosseisud               
Koosmängu eesti rahvapillimuusikas tuleb vaadata sellest aspektist, missuguseid instrumendikombinatsioone lubas kasutada rahvapillimeeste enda maitse ja kuivõrd need kombinatsioonid olid kinnitunud rahvatraditsioonis. Sellest lähtudes nimetame tänapäeval rahvapilliansambliteks neid kollektiive, kelle koosseisus on vanad rahvapillid; rahvamuusikaansambliteks ansambleid, kelle koosseisus on nii rahvapillid kui rahvalikud pillid. Viimasesse gruppi kuuluvad ka külakapellid, kes mängivad rahvalikku muusikat. Et panna sajad erineva koosseisuga kollektiivid koos mängima, oli vaja välja töötada orkestrite, ansamblite tüüpkoosseisud, kus pidi olema:
Puupuhkpillid: vilepill, roopill, hiljem flööt, klarnet.
Viisipillid: kannel( kuuekeelne kannel, kolmeduuriline rahvakannel, poolkromaatiline kannel- 5 duuri, kromaatiline kannel) viiul I-II, lõõtspill, hiljem akordion, mandoliin.
Rütmipillid: jauram, triangel, lokud. 
Saatepillid: duurkannel, kus peal kõik helistikud nii, kitarr, pingipill, hiljem duuba või kontrabass.
Ülaltoodust lähtudes hakkasime välja andma väikese koosseisuga ansamblitele partituure, kus oli neli noodirida: I rida-vilepill, klarnet in B, II-III rida-viisipillid kannel, viiul, akordion. IV rida-saatepillid duurkannel, bass. Suurema koosseisuga ansamblitele, orkestritele anname välja partituure koos häältega koosseisus flööt, klarnet in B, akordion, lokud, triangel, jauram, pingipill, viisikannel, saatekannel, kitarr, mandoliin, viiul I-II, bass. Nii väikesele kui suurele koosseisule orkestreerides lähtume sellest, et kui on koosseisus viiul ja akordion, siis saab kõiki lugusid mängida, sest põhiteema on jaotatud nende kahe instrumendi vahel. Teised pillid on illustreerivad. Kui on soolo mõnel teisel pillil (klarnet, kannel, flööt jt.), siis see on dubleeritud viiuli või akordioni partiis.
Repertuaar            
Rahvapillimeeste repertuaar oli tihedasti seotud rahvatantsuga. Kui 19. sajandi algul oli enam mängitavaks tantsuviisiks labajalavalss, siis sajandi teisel poolel tulid repertuaari polka, reinlender, galopp, polka-masurka. Oma lihtsa ehituse ja hoogsa liikumise tõttu sai eriti polka rahvale meelepäraseks. Enamik meile teadaolevaid eesti rahvatantsuviise on pärit sellest ajast, kui need tantsud olid aktiivsel kasutusel. Tõenäoliselt mängisid tolleaegsed külakapellid neid tantsuviise.
Tänu sellele, et enne II maailmasõda meie etnograafid jõudsid küllaltki palju pilliviise lindistada ja üles kirjutada, on meil tänapäeval nii etnograafiamuuseumis kui ka Teatri- ja Muusikamuuseumis materjale, mida saame nootidena välja anda. Kuid on ka heliloojaid, kes on kirjutanud rahvamuusikaansamblitele rahvalikus stiilis muusikapalu.
Koolitus                   
2-3 rahvamuusikapala aastas on kollektiivile vähe, seetõttu peavad ansamblite juhid ise seadma muusikapalu oma ansamblile lähtudes koosseisust. Et kollektiivijuhid selleks võimelised oleks, harime me neid kursustel. Juba 35 aastat tegutseb  rahvamuusikaorkestrijuhtidest orkester. See on alaliselt töötav seminar, kes käib koos 2-3 korda aastas. Peale selle korraldame igal suvel (viimasel ajal kuurordilinnas Pärnus) nädalaajalise suvekursuse, kus õpetame nii algajaid kui ka edasijõudnuid kollektiivijuhte orkestreerima. Kuna kursuslastel on kaasas pillid, siis saame elavas ettekandes kuulata kuidas orkestratsioon õnnestus.
Ühisesinemised
Alates 1970.a.vabariiklikust tantsupeost on rahvamuusikaansamblitel võimalus osa võtta vabariiklikest pidudest. Üha kasvav rahvapillimängijate hulk viis vajadusele hakata laulu- ja tantsupidude eeskujul korraldama rahvamuusikapidusid. Esimene üleeestiline rahvamuusikapidu sai teoks 1978.a.,II-1980;III-1982; IV-1984;V-1986;VI-1988;VII-1991;VIII-1993;IX-1995;X-1997;XI-1999.
Traditsiooniks on kujunenud korraldada rahvamuusikapeo eel rahvapillimängijate võistumängimine, kus selgitatakse välja oma ala paremad-näiteks parim kandlemängija, lõõtspillimängija jne. Rõõmustab see, et vanade pillimeestega koos võistlevad ka noored ja seda küllaltki edukalt. Rahvamuusikapeod koos sinna juurde kuuluva rahvapilli mängijate  võistumängimisega on mõjunud tiivustavalt kogu rahvapillimängu harrastusele.
Üleeestilistel pidudel ühendab pillimängijaid suure pere tunne ja koos musitseerimine. Et peod toimuvad Eestimaa eri paikades, eks selleski ole oma ergutav  mõte. Kui üleeestilised rahvamuusikapeod toimuvad üle aasta ja üldtantsupeod, kus osalevad ka osa rahvamuusikuid, toimuvad iga viie aasta järel, siis igal aastal toimuvad Tallinnas Lauluväljakul meie seltsi poolt korraldatud festivalid, Tallinna vanalinna päevad, folklooripäevad Tallinna Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares. Peale nende ürituste toimub tänavu Eesti-Soome ühislaulu- ja tantsupidu. Laulupidu on Tallinnas 17 juunil ja tantsupidu 18 juunil Helsingis. Helsingisse sõidavad ka vähemalt 150 rahvamuusikut, kelledest 30 moodustavad kandlemängijad.
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et mida rohkem suureneb rahvamuusika osatähtsus rahva kultuurilises kasvatustöös, mida sagedamini esinevad rahvapillimängijad ja külakapellid rahvatantsu- või rahvamuusika pidudel ja muudel kultuuriüritustel, seda enam tuleb pöörata vajalikku tähelepanu sellele, millist muusikat esitatakse ja milliseid pille kasutatakse.