Tantsu on kirjeldanud Kristjan Torop 1983. aastal Tallinnas. Käesolev kirjeldus on kohandatud raamatust „Meie repertuaar nr 2“ (1984).
„Kangakudumine“ on tuntud paljudel Põhja-Euroopa rahvastel, nagu šotlasetel, islandlastel, rootslastel, sakslastel, soomlastel jt. Tants esitleb kanga kudumise mitmesuguseid tööjärke. Tantsu põhiskeem ja
tuuride järjekord on kõigil rahvail küll ühine (tantsijate paiknemine kahes rinnati viirus, mitmekesised põimumised ja vedamised ning käevangus pöörlemised, liikumine koguaeg jooksusammudega), kuid
üksikasjus on igal rahval siiski oma „Kangakudumine“.
Eestis on see tants tuttavaks saanud 20. sajandi alguses trükiallika ja koolide kaudu. Pikkade ja keeruliste figuuride tõttu pole ta aga rahvatraditsioonis kuigivõrd kinnistunud, seepärast on tema nimetamine eesti
rahvatantsuks tinglik. Tõsi küll, veel praegugi mäletavad eakamad inimesed nii „Kangakudumise“ viisi, üksikuid laulusalme kui ka tantsutuure.
Järgneva kirjelduse aluseks on laulumäng „Villane kangas“, mis on ilmunud 1908. aastal (II trükk 1909. aastal) raamatus „Uued Soome-Rootsi laulumängud juhatusega. Ülesmärkinud A. Õunapuu“.
Seotud tooted
