Tants naisrühmale

Tantsu on loonud ja kirjeldanud Helju Mikkel 1960. aastal Tartus.
Eugen Kapi muusika balletist „Kalevipoeg“.

„Kullaketrajad“ pole füüsilise töö matkimine, vaid tantsijas endas oleva puhtuse-lihtsuse-täpsuse-helluse ja
veel oh kui paljude imeliste väärtuste nähtavaks tantsimine. Tantsija ise on kedrus, ketraja ja lõng, millest tehtud kapukad-käpikud pole vähem soojad-pehmed kui südasuve keskpäeva päikesepaiste. Oma kuldset lõnga saab kedrata vaid tantsija ise – vähestel on midagi ülearu, et teist kullata.
I–II tuuris näeme üksikketrajat. Sõrmed-käed pole peened-jäigad ega ka lõdvad-nürid, vaid lihtsadloomulikud- elavad. Liigutused on erksad, ent mitte rabedad. Keskendunud pilk jälgib käte tegevust. Suhtlemine kaaslastega on kirgas, jooksusammud lennukad.
III tuur on aeglane-mõtlik-küsiv: mida sellest, mis minus varjub, saaks kõige mõjusamalt teoks teha? Tuuri lõpul (40. takt) ei sirututa, vaid jäädakse poolkükki takti lõpuni. Pea painutatakse ette. See on nagu otsuse tegemine veelgi püüdlikumaks tegevuseks. IV tuuri avasirutus on ülierk. IV–V tuuri tantsitakse täispingega, kindla tahtega saavutada soovitu – kuldne lõng. „Värtnaks“ olev tantsija pöörleb nii hoogsalt, et seelik lööb kuppu.

Tootefotos on kasutatud Valdo Rebase fotot.