Tantsu on segarühmale mõeldud tantsust seadnud ja kirjeldanud Helju Mikkel 1978. aasta jaanuaris Tartus.
Dagmar Õunapuu-Lani muusika.
Lina, minu lapsepõlve lillepõldu, läits esä külimä valge vammus sällän ja vaskanahast suvva jalan – nii nõudis komme.
Lina – õrnroheline väli täis südasuve taeva sini-siniseid õisi, seejärel kuldsete kuprate kilked tuulehoos, soojus peos ja kume sahin raatsimisel, kuivavalla kikid nagu nurmetäis halle habemikke, lõuguti lika-lõka lõgin kuuri all, kus isa jalgade käärasend lõuguti tallalaua liikumisel üles-alla oli väga sarnane eideratta sammuga, õhtust õhtusse tädide vokirataste vurin nagu maipõrnikate pulmalend ja ristiema kangastelgedel koe- ja lõimelõngade kinni-kõlks, pikkade kangaste valevaks saamise valud märtsihangedel ja alles järgmisel aastal –pärast kadakaleili ahjukuum karask hapukoorevõiga ja unenäo ootamine jahedate, põllu-ja päikeselõhnaliste palakate vahel – milline kargus! Ja rahu! Enne uue, kauni linapõllu sündi.
Rahvatantsija – Sinu ilumeelt ja hinge pühitseb lina puhta lõhna ja puhta värvi kaudu Sinu rahvarõivaste tanudes-pluusides-põlledes ja Su leivarätis. Ta kasvab Sinu hinge ja ihu ehtsa ehtimise rõõmuks.
Tootefotos on kasutatud Valdo Rebase fotot.
