TOOMI AASTA KALENDER

Toimunud sündmused

1. juuli

Ullo Toomi aasta lõpetamine Tallinnas XIII noorte tantsupeol „Sillad“

29.–30. aprill

Ullo Toomi tantsude võistutantsimine Tartus
LOE LÄHEMALT

15. aprill

XXIII Õpetajate Rahvatantsufestival
LOE LÄHEMALT

1.­–2. aprill

XIII naisrühmade ja IV neiduderühmade võistutantsimine Pärnus
LOE LÄHEMALT

21. jaanuar

Uute tantsude konkursi 2022 lõppvoor Paide Muusika- ja Teatrimajas
LOE LÄHEMALT

3. detsember

ERRS-i aastapreemiate üleandmine Viimsi Artiumi kultuurikeskuses

12. november

Eesti Rahvatantsuansamblite Liidu kontsert „Heade jälgede rada“ Alexela kontserdimajas kell 18.00

14. oktoober

ERRS-i rahvatantsuõpetajatele mõeldud koolituste sarja algus Tallinnas
LOE LÄHEMALT

24. september

Narva tantsupidu Narva EV100 pargis kell 12.00

18. september

Harjumaa nais- ja segarühmade kohtumine Rae kultuurikeskuses kell 15.00

14. september

Ullo Toomi mälestushetk Metsakalmistul kell 14.00

Ullo Toomi stipendiumi üleandmine Tallinna raekojas kell 16.30

Ullo Toomi aasta avamine ja ühistantsimine Tallinnas Vabaduse väljakul kell 19.00

Toomile pühendatud ühistantsimised Valgamaal, Raplamaal ja Võrumaal

14. septembril, Ullo Toomi 120. sünniaastapäeval allkirjastasid Tallinna linn, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts, Eesti Spordiselts Kalev ja MTÜ Tantsutaat heade kavatsuste kokkuleppe paigaldada Kalevi keskstaadionile Ullo Toomi kuju.

Kuju loomise idee algataja on pikaaegne tantsupedagoog ning Ullo Toomi õpilane Ilma Adamson.

Ullo Toomi on tantsutaat, nagu Gustav Ernesaks laulutaat. Ta on seisnud meie tantsu- ja laulupidude jätkusuutlikkuse eest. Ullo Toomi pärandist on sündinud need traditsioonilised peod, mida me täna teame ja millest oleme osa saanud, ning meie kohus on järeltulijatena edasi kanda seda traditsiooni järgmistele põlvkondadele. (Ilma Adamson)

KOKKULEPPE EESMÄRK

  1. Poolte eesmärk on jäädvustada eesti rahvatantsupedagoog ja tantsujuht Ullo Toomi mälestus linnaruumis tema pärandi väärtustamiseks, kuna Ullo Toomi on pannud aluse UNESCO vaimse kultuuripärandi osaks olevale tänapäevasele tantsupidude traditsioonile.
  2. Parimaks asukohaks Ullo Toomi mälestuse jäädvustamiseks on Kalevi keskstaadioni territoorium (Tallinna linna omandis olev kinnistu, mis on koormatud hoonestusõigusega Mittetulundusühingu EESTI SPORDISELTS KALEV kasuks), mis on pikka aega olnud ning jääb ka tulevikus suurte tantsupidude toimumise paigaks.
  3. Ullo Toomi mälestuse jäädvustamiseks linnaruumis on vajalik korraldada ideekonkurss, mille eesmärk on leida sellele Ullo Toomi vääriline kunstiline lahendus.
  4. Mälestuse jäädvustamisel lähtuvad pooled Ullo Toomi väljendatud põhimõtetest: pidada lugu arukusest ja teotahtelisusest, elada väärikat elu ja kohelda ka teisi väärikalt ning sellest, et eesti rahvatants, selle minevik, olevik ja tulevik, oli tema südamerõõm ja -valu.

MILLAL KUJU VALMIB?

Koostöös Tallinna linnaga loodetakse 2023. aastal välja kuulutada ideekonkurss, mille käigus leitakse Ullo Toomi vääriline kunstiline lahendus kuju püstitamiseks, misjärel saab hakata kuju valmistama.

ANNETUSED TOOMI KUJU RAJAMISEKS

Tantsutaat Ullo Toomi kuju rajamise tarbeks lõid Robin Gielen, Annika Laanpere, Tiiu Üksik, Maria Sikk ja Martin Tikk mittetulundusühingu Tantsutaat, mille juurde loodud arveldusarvele kogutakse annetusi kuju rajamiseks.

MTÜ Tantsutaat pangkonto LHV pangas on EE957700771008211735.

Kutsume üles kõiki rahvatantsuhuvilisi annetama Ullo Toomi ja läbi tema meie tantsupidude traditsiooni talletamiseks!

Iga aasta 14. septembril, Ullo Toomi sünniaastapäeval, antakse välja Ullo Toomi nimeline tantsustipendium eesti rahvatantsul ja/või autoritantsul põhineva silmapaistva tegevuse eest. Stipendiumi andmise aluseks võivad olla edukad esinemised, taidlustantsu käsitlevad või harrastajatele mõeldud publikatsioonid või muud läbiviidud projektid.

Rahalise stipendiumiga kaasnevad Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond sümboolikaga tunnistus, mille allkirjastavad Fondi halduskogu liikmed, ja Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi poolt meenena ovaalne keraamiline taldrik, mille tellijaks oli omaaegne ENSV Rahvaloomingu Maja tollase peakoreograafi Heino Aassalu isikus.

Kunstnike Bogatkinite hea peretuttavana tegigi ta just neile ettepaneku kavandada ja ka valmistada mälestusese, mis sobiks ka seinakaunistuseks. Ovaalse keraamilise taldriku, millel on rahvatantsijatest paar, kavandas Valli Lember-Bogatkina, minia Airike Taniloo-Bogatkin modelleeris selle ja pojale Georg Bogatkinile jäi teostaja roll. Temale kuulub ka idee teha meene mitte ümmargune, vaid ovaalne.Taies on unikaalne, kuna see valmib käsitööna – igal aastal teeb Georg Bogatkin ühe uue taiese, millele on jäädvustatud nii Ullo Toomi kui ka vastse saaja nimi. Vaid neljal korral on antud välja kaks auhinda.

Ullo Toomi nimelise stipendiumi on saanud:

1987      Maie Orav
1988      Heino Aassalu
1989      Salme ja Ott Valgemäe
1990      Lille-Astra Arraste
1991      Helju Mikkel
1992      Virve Kurbel
1993      Richard Tõnnus
1995      Mait Agu
1996      Enn Madi
1997      Pill ja Ülo Luht
1997      Ilma Adamson
1998      Maido Saar
1999      Liina Teose
2000      Angela Arraste
2001      Ene Jakobson
2002      Niina Raadik
2003      Henn Tiivel
2003      Ilmar Moss
2004      Maie Orav
2005      Erika Põlendik
2006      Urve Kilk
2007      Külli Tüli
2008      Airi Rütter
2009      Juris Žigurs
2010      Kadri Valner, Anneli Ammas
2011      Maie Pau
2012      Helle-Mare Kõmmus
2013      Vaike Rajaste
2014      Natalja Rasskazova
2015      Linda Pihu
2016      Kadri Tiis
2017      Maire Udras
2018      Jaanus Randma
2019      Kaja Tammik
2020      Marina Kuznetsova
2021      Rita Mändla
2022      Sille Kapper-Tiisler

Tallinna tehnikaülikooli tantsuansambel „Kuljus“ ja selle kauaaegne kunstiline juht Ülo Luht lisavad eelnimetatud meenele ka Ullo Toomi raamitud portree, mis samuti antakse vastsele laureaadile üle Tallinna Raekojas Ullo Toomi nimelise stipendiumi üleandmisel.

Ullo Toomi (sünninimega Ulrich-Aleksander Taumi)
14.09.1902-26.11.1983

Ullo Toomit meenutades….

Ullo Toomi puhul võiksime öelda: tema suur elutöö on oma rahvale näha ja teada. Vähemalt üks osa sellest: see populaarne rahvakunstiõhtute ja tantsupidude vaatemängukunst. Rahvatantsu edendamise raskel käänulisel teel ja meie Tantsutaadi pikal eluajal on aga juhtunud nii ühte kui teist.

Rahvatantsujuhtimine on töö, mida tehtud enamasti ühiskondlikus vormis, muu leivaameti kõrvalt, alates sealtmaalt, kui esivanemate folkloorne pärand – rahvatants – kadumisohust päästetuna sai sihikindlaks harrastuseks, taidlemiseks.

Olla rahvatantsujuht, see tähendab olla noor. Jääda nooreks kehalt ja hingelt. Sest kunstikõlblikkus on alati eeldanud nooruslikuks, avatuks, uudistavaks, emotsionaalseks jäämise oskust, värskuse, lapselikkuse säilitamise võimet…

Ometi sai teoks Anna Raudkatsi algatatud ja Ullo Toomi visadusega rajatud eesti rahvatantsuharrastus uuema aja mõistes, selle esimesed massipidustused 1929. aastal ja hiljem. See oli juba omamoodi „kultiveeritud” rahvatants, selle lavaline ettekandekunst, igati taotluslik oma võtetes, kehakooli ning esituslaadiga, mõningate lavastuslike lisanditega. Kõik oli arendatud eesmärgikindlaks žanriks just vaatemängulisust silmas pidades.

Ullo Toomi oli pärast Raudkatsi eesti vanade rahvatantsude peamine koguja, tihti vaevaga leitud fragmentide mõtestaja, kokkusobitaja, tantsude restaureerija ja ka seadja.

Tahes-tahtmata tuli aga ettekandetantsu viimistleda, omamoodi aja maitsele ja publiku uudsusenõudele vastavalt üht-teist kaunistada. Kuid rahvusvahelisel rahvakunstiareenil 1930. aastail ja ka 1945. aastal Moskvas kunstilise isetegevuse ülevaatusel hinnati Ullo Toomi eliitrühmi ikkagi eelkõige nende ehtsa folkloorse olemuse ja rahvusliku omapära tõttu.

Toomi enda töö ning tema tegevusala kiire areng olid aluseks eesti rahvatantsuharrastusele ja selle ulatuslikule õitselepuhkemisele Nõukogude Eestis. Siis loodi Toomi juhatusel range, igasse kultuurikoldesse ulatuv rahvatantsu organisatsiooniline süsteem, rühmade ja nende juhtimise-juhendamise võrk. Õppetöö muutus regulaarseks, rahvakunstiõhtud oma korrapärases järgnevuses ületasid eelnenuid nii osavõtjate arvult kui ka lavastusliku sära poolest. 1963. aastal jõudsid rahvatantsujuhid iseseisvumiseni. Seni rahvusliku uhkuse – laulupeo – koostisosana sellele eelmänguks olnud rahvakunstiõhtu jõudis uue nimetusega „rahvatantsupidu” ka uue kvaliteedini.

Kui püüda järsus tõusujoones kulgenud arengut sisuliselt seletada, siis näib, et peamine on olnud organisatsiooniline distsipliin. Õppe-treeningutöö ladus korraldus oli suunatud suurpidudele. Nende repertuaar on suures osas muutund juba ammu pooleldi kunsttantsuks, rahvusliku tantsupärandi elementidest loodud individuaalloominguks. Suuri tantsupidusid võib pidada ka kujundtantsimiseks, kus eemalt näeb ainult rühmade, ridade, sõõride ja muude kujundite tekkimist, liikumist ja muundumist.

Teiste rahvaste tantsude virtuooslikkuse asemele oli eesti tantsijail välja panna vaid rühmatantsu distsipliin, sünkroonne liikumine ja seega masslavastus, see tähendab, üllatamine kvantiteediga. Tõsi küll, Ullo Toomi on oma parimate Filharmoonia rühmadega teinud väga palju ka eesti rahvatantsu väljenduslikkuse heaks ja kummutanud etteheited „igav”, „aeglane”, „loid” jne.

„Nagu hiljem selgus, oli Ullo Toomi oma õpilastesse istutanud midagi väga olulist ja elus vajalikku. Mille eest olen Meistrile aga eriti tänulik, on see, et tema esimesena juhtis mind tantsuseadmise teele.“ (Heino Aassalu)

„Olen Toomile ütlemata tänulik selle kõige eest, mida ma talt koos mulle usaldatud tantsurühmaga kaasa sain. Ta õpetas ja toetas alati noori.“ (Ilma Adamson)

„Maa on täis inimeste jälgi, lugupeetud Ullo Toomi omad nende hulgas. Millised? Hea, et just sellised. Hea, et tagasi vaadates näeb tulijaid, kes jätkavad tema heade jälgede rada.“ (Helju Mikkel)

„Mul soovitas Ullo Toomi hakata Pedagoogilises Instituudis rahvatantsu õpetama. Ta ütles: “Poiss, see viib meie rahvatantsu edasi, kui kooliõpetaja oskab koolijütsile tantsu õpetada!”“ (Alfred Raadik)

„Meile korraldatud vabariiklikel tantsujuhtide seminaridel oli Toomi omapärane ja huvitav lektor, nõudlik ja ranget distsipliini hoidev juht, kuid sealjuures alati heas tujus. Meie, tantsujuhid, vahel ikka patustame hääle tõstmisega oma kollektiivides. Toomil seda ei ole.“ (Aleksandra Tratsevskaja)

 

Ajakirjanik Age Raa meenutused pärast Ullo Toomi 110. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi Tallinnas Rahvusraamatukogus:

„Noorus on elujõud ja elurõõm. Elurõõm on laul ja tants. Need kaks on lahutamatud. Tants, laul ja muusika on omased igale rahvale, nad moodustavad rahvakunsti olulise haru. Neis avalduvad selgesti loova rahva iseloom, tema harjumused ja kombed, elulaad ja mentaliteet. Rahvapärimuslik tants on tõeline rahvatants ja kullavara. Aegade kestel on rahvas sinna talletanud oma kunstimeele ja oskused, pannud sellesse ilutunde ja kodumaa-armastuse. Tants on tervis. Põdur tantsida ei suuda.“ Nii kirjutas Ullo Toomi oma 1983. aastal ilmunud raamatu „Kaerajaanist tantsupeoni“ avapeatükis.

Kas oskas raamatu ilmumishetkeks 81-aastane Vana, Tantsutaat, Ullo Toomi (tegusal ikka mitu nime!) aimata, et pea kolm aastakümmet hiljem peetakse Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogu suures saalis tema auks mälestuskonverentsi, mis saab nime tema enese elust võetud faktilt. Ullo Toomit tundnuna ja teadjana julgen väita, et küllap ta oma sisimas edevalt ikka lootis, aga härrasmees temas ei lubanud lasta seda välja paista. Õnnelik oleks ta aga olnud küll.

Talle meeldis lust ja elurõõm, ta pidas lugu arukusest ja teotahtelisusest, talle meeldis väärikas elu, talle meeldis ise olla väärikas ja sellistena kohelda ka kõiki teisi – nii tuttavaid kui tundmatuid. Eesti rahvatants, selle minevik, olevik ja tulevik oli tema südamerõõm ja -valu. Kõik sai alguse muusikast.

Tema esimene pill oli kitarr. 16-aastaselt vahetas ta oma jalgratta viiuli vastu. Saksofoniga käis väge täis noor mees Nõmme restoranides mängimas (Eesti Rahvusringhäälingu heliarhiivis säilitatakse heliplaati, mille ajahamba raginate vahelt kostub Ullo Toomi saksofonimäng). Pillimehe kutsumus ja viiul viisid teda rahvakunsti populariseerivatele ringreisidele, kus ta esines rahvapillimehena ning oli ühtlasi ka rändtrupi rahvatantsija ja rühmajuht. Eestimaal ringi sõites kogus ja kirjutas ta üles rahvatantse, tantsis neid ise ja õpetas tuhandetele teistelegi.

Tema kogumik „Eesti rahvatantsud”, mida kutsutakse rahvatantsu piibliks, on rahvatantsuõpetajaile tänini asendamatuks varamuks. Loodus oli Ullo Toomile andnud tohutu teadmishimu ja tegutsemisvajaduse. Toomi õpilased teavad tema suurt huvi Eestimaa kalmistute vastu. Ta kogus ristidele-hauaplaatidele jäädvustatud nimesid ja uuris kohalikelt kadunutega seotud värvikaid lugusid. Vaevalt on keegi unustanud, et Toomi polnud siidikäpp: kord remontis ta paadimootorigi ära, ainult et veetünn, milles ta seda katsetama hakkas, ei pidanud vastu. Aga maja ehitas ta Kadriorgu endale ja oma abikaasale ilusa ja mugava. Seal oli hea käia ja kuulata Vana lugusid hundikoer Erri õpetamisest ning kõrva taha panna tema lõputuid elutarkusi. Võrratu naljandite ja anekdootide vestja, otsekui rahvapärimuse ja elutarkuse varalaegas oli ta alati seltskonna hingeks.

Ullo Toomi 110. sünniaastapäeval oli luubi all Tantsutaadi elu olulisim külg – rahvatants, Eesti rahvatantsu minevik, olevik ja tulevik. Kõnelejateks need, kelle tantsu tippaeg kord oli, kellel see parasjagu on ja kellel see veel ees. Neid kõiki toetamas Ullo Toomi tunnetatav isiksus.

TANTSUTAATI MEENUTADES. ULLO TOOMI (ERR, 1992)

Filmis räägivad: Ülo Luht, Vilja Toomi, Virve Kuntus, Eike Rõõmus, Henn Tiivel, Paul Bobkov

Tantsud: “Ruhnu tinna”, “Kupparimuori”, “Kolhoositants”, “Läki tantsule”, “Labajalg kolmele paarile”, “Meistrimehed oleme”

RAHVAKUNSTNIKUD: ULLO TOOMI (ERR, 1982)

Filmis räägib Ullo Toomi

Tantsud: “Ruhnu tinna”, “Targa rehealune”, “Kosjatants”, “Kolhoositants”

TANTSUTAAT ULLO TOOMI (ERR, 1977)

Filmis räägivad: Ullo Toomi, Vilja Toomi, Maie Tamme, Uno Vettner, Ilma Adamson, Niina ja Alfred Raadik

Tantsud: “Mulgi polka”, “Targa rehealune”, “Kolhoositants”, “Tuljak”