Ehalaine Vooremaa
22.10.1929 – 24.08.2024

Ehalaine Vooremaa töötas algklassiõpetajana Märjamaal, hiljem Taebla koolis, Haapsalu I keskkoolis (hilisem Haapsalu gümnaasium) alates 1956. aastast. Ta on lõpetanud Haapsalu Õpetajate Seminari (1948). 

Tantsimist alustas Ehalaine Vooremaa Märjamaal naisrühmas. Rahvatantsu on ta ise õppinud ja osalenud erinevatel koolitustel. 

Ehalaine Vooremaa juhendas rühmi Märjamaa keskkoolis, Haapsalu Pioneeride majas, Haapsalu I keskkoolis ja Haapsalu gümnaasiumis. Ta on juhendanud lasterühmi (1948‒2009) ja memmederühma Memmed (1987‒2009).

Vabariiklikest pidudest on Ehalaine Vooremaa osa võtnud Haapsalu Pioneeride maja lasterühmadega, Haapsalu Pioneeride maja C-rühmaga, Haapsalu gümnaasiumi lasterühmadega, Haapsalu gümnaasiumi noorterühmaga Rüblikud, rühmaga Memmed erandkorras aastal 1994.

Ehalaine Vooremaa oli korduvalt vabariiklikel pidudel Niina Raadiku assistendiks ja nelikujuhiks.

Ta on Läänemaa tantsupidudel olnud pikki aastaid laste tantsurühmade liigijuht, hiljem memmederühmade liigijuht ning loonud mitmeid tantse laste- ja memmederühmale.

Ehalaine Vooremaa on saanud mitmeid tunnustusi: Haapsalu linna vapimärk (1997), aasta õpetaja (2009), Murtud Rukkilille märk (2001), Heljo Talmeti nimeline rahvatantsupreemia (2002), Valgetähe V klassi teenetemärk (2004), ERRS-i kuldmärk.

Ehalaine nakkav rõõmsameelsus ja oskus alati õigeid luuleridu leida oli imetlust väärt. Ta oli ÕPETAJA  oma parimas tähenduses. Ta oli innustaja ja toetaja.

Ehatäht on kustunud, kuid meie mälestustes särab ta igavesti.

Läänemaa tantsujuhid ja rahvatantsijad
Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts
Kullaterade klubi

Tonio Tamra
09.03.1962-08.07.2024

Lahkunud on mees, kes oma ellu suutis mahutada mitu elutööd ja selle kõrval alati jääda inimeseks, keda kohates tekkis tunne, nagu ta oleks just sind alati oodanud. Tema rõõmsameelsus, heasüdamlikkus, tegutsemistahe ja teravmeelsus nakatasid ning muutsid iga kohtumise sündmuseks, mida meenutada.

Tema pilgu eest ei jäänud varju ükski detail. Jäi mulje, et ta tunneb lausa isiklikult igat tellist kõigi nende hoonete seinas, mida tema valvsa pilgu all rajati ning päris kindlasti tundis ta igat nooti kõigis muusikateostes, mida ta lõi. 2009. aastal muutis tema imeilus muusika legendaarse tantsupeo „Meri“ romantiliseks suurteoseks. 2011. aastal kõlasid laulukaare all „Kolm polkat laulupeole“ ja „Kolm labajalga laulupeole“ toonase koondorkestri esituses. 2014. aastal mängisid taas koondorkestrid tema pala „Minu isa mängis parmupilli, tantsis galoppi ja lõikas kulti“ ning 2019. aastal valmis tema, kui muusikajuhi käe all XX tantsupeo muusikaline kujundus. Suure osa repertuaarist seadis ta ise tantsupeo jaoks sobivaks, lihvides iga detaili, rütmi, nooti, kuni see tõepoolest säras täpselt nii kaunilt, nagu me seda etendusel muusikute esituses lõpuks kuulsime.

Sel suvel otsustati Toniole omistada laulu- ja tantsupeo kõrgeim tunnustus – kodarraha. Teatele kodarraha saamise kohta, vastas Tonio 25. juunil nii endalikult nii: „Aitäh Laulu-ja Tantsupeo Sihtasutus, Kooriühing, Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts.

See on küll hea uudis.

Tänud usalduse eest.

Panen siis 15. juuni järgmisel aastal lukku! 🙂

Lugupidamisega

Tonio“

Liia Palmse
02.02.1930-30.06.2023

Sportliku tegevusega puutus Liia kokku juba 5-aastaselt Gerd Neggo tantsu- ja liikumisstuudios. 1948-1952. aastal jätkas ta ülikoolis Ethel Kudu ja alates 1952. aastast Tallinna Kalevis Ilse Mikko juhendamisel iluvõimlemistreeningutega. Aastatel 1953–58 kuulus ta ka Eesti koondisse. Ülikooli tee ei lõppenud üksnes õpingutega, 1952. aastal alustas Liia TPedI/TPÜ kehalise kasvatuse õppejõuna ja iluvõimlemistreenerina, ta jätkas kehalise kasvatuse aluste kateedri dots-na ja peametoodikuna (a-st 1975), võimlemiskateedri juhatajana (1992–96) ja võimlemislektoraadi dots-na (1996–98). Rühmvõimlemistreenerina (a-st 1975) on ta saavutanud oma hoolealustega 1970–78 Eesti MV-tel ja 1974 üleliidulistel naisvõimlemisvõistlustel esikohti ning esinenud naisvõimlemisrühmadega üle kogu laia Nõukuogude Liidu ning ka Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Kanadas.

Möödunud reedel, 30. juunil saabus kurb teade. Meie hulgast lahkus armastatud võimlemistreener, tantsupidude aujuht, pedagoog ja sporditeadlane Liia Palmse.

Juba keskkoolipõlves lasi Liia end modernsel Idla liikumiskultuuril kanda. Eestisse jäänud Idla muster-võimleja Asta Klamm oli Liia võimlemisõpetaja. Uus dünaamiline, keha terviklikult haarav liikumisstiil ja vaba pallikäsitus said Liiale omaseks. Ta on öelnud: “Me justkui ujusime Idla töö kiiluvees”. Möödusid aastakümned enne kui “Raudne eesriie” avanes ning Liia sai külastada 1989.a. Idla Keskust Stockholmis. Sealt algas sõprus Ernst Idla tütre Ingrid Idlaga, mille kahjuks katkestas “Estonia” katastroof. Liia aga ei andnud alla ning ta ei lakanud toetamast Ernst Idla liikumissüsteemi tagasitoomist Eestisse. Idla Seltsi, fondi loomine, Idla õppematerjalide välja andmine, Idla Päeva algatamine, Idla õpetajate koolitamine – Liia oli alati nende sündmuste keskel.

1960-1985 oli Liia tegev Vabariikliku Iluvõimlemise Föderatsiooni presiidiumis ja treenerite nõukogu juhatuses ning 1987-1992 oli ta Eesti Võimlejate Liidu aseesimees. Lisaks on ta avaldanud trükis õppevahendeid ja võimlemiskavu ja teinud kaastööd ajakirjandusele. Kui Liia oleks hoolitsenud eesti keele eest nii, nagu ta hoolitses võimlemise oskuskeele eest, oleks eesti keele ellujäämine tulevikus kindlustatud. Tehtud töö ei jäänud märkamata, kui 2014. aastal tunnustas Eesti Võimlemisliit teda elutööpreemiaga.

Liia lahkumine siit ilmast oli sügavalt tähendusrikas, sest ta on pühendunult andnud aegade üleselt kestva panuse laulu- ja tantsupeo liikumisse. Ta oli paljude tantsupidude võimlemiskavade autor, viinud läbi masskavade õpetamise täiendkoolitusi ning kuulus ka Gaudeamuse laulu- ja tantsupidude korraldusmeeskonda.

Liia hoidis õpihimulistele õpilastele alati koduuksed valla. Kui oskasid küsida – said tema juurest ka vastuse. Tema altruismist, positiivsusest ja hoolivusest said hoolealused alati osa. See pani võimlemisrahva ikka ja jälle tema juurde minema. Justkui paika, kus saad alati selgust, rahu ja rõõmu. Viimane Liia õpilaste rühm on koondunud LP Võimlemisklubi alla ning nende missiooniks jääbki Liia loomingu tutvustamine tänasele publikule nii Eestis kui ka välismaal osaledes rahvusvahelistel võimlemisfestivalidel. Liia loodud võimlemiskavad saavad jätkuvalt erakordselt sooja vastuvõtu osaks ning läbi selle hoitakse Liia Palmse pärandit elus.

Avaldame siinkohal südamlikku kaastunnet Liia perekonnale, sõpradele, õpilastele ning langetame koos leinas pea. Meile jääb siiras tänutunne kogu selle pikaajalise töö eest Eesti spordielu ja võimlemise arendamisel. Mälestame Sind laulupeol kõlanud Silver Sepa sõnadega “Siit peame lahkuma, on tähevalgus koduteeks”.

Ärasaatmine toimub 8. augustil kell 11 Tallinnas, Kaarli kirikus.

Eesti Võimlemisliit
Eesti Laulu-ja Tantsupeo Sihtasutus
LP Võimlemisklubi
Eesti Spordiselts Kalev
Võimlemistreenerite klubi Katrek
Idla Eesti Selts
Sihtasutus ERKF Idla fond

Mati Kukk

28.04.1939–12.11.2022

Läinud laupäeval lahkus kaheksakümne neljandal eluaastal mitmekülgne haridustegelane ja legendaarne rahvatantsujuht Mati Kukk. Läänemaal Kiideva külas Reinu talus sündinud ja seal ka kooliteed alustanud mees tegi oma suure elutöö ikkagi Raplamaal ja jäi elurännakutele vaatamata lõpuni raplamaalaseks.
1958. aastal, pärast Viljandi pedagoogilises koolis algklasside õpetaja kutse omandamist saadeti noormees tolleaegsesse Rapla rajooni Kodila kooli algklasside õpetajaks. Raplamaale jäi ta peaaegu kolmekümneks aastaks. Neliteist aastat sellest oli haridustegelane – lihtsast õpetajast tehti peagi kooli direktor, keda õpilased mäletavad tänaseni hea sõnaga. 1972. aasta alguses kutsuti Mati Kukk rajooni täitevkomiteesse, algul kultuuriosakonna juhatajaks ning juba aasta pärast täitevkomitee esimehe asetäitjaks hariduse, kultuuri ja spordi alal.

Aastatel 1983-1986 töötas ta Raikküla Eriinternaatkoolis, algul direktorina, siis poiste tööõpetuse õpetajana. Sealt edasi, kuni 1994. aastani oli Keila-Joa Sanatoorse Internaatkooli direktor. Need on vaid mõned seigad Mati Kuke pikast ja värvikast elust, mida on aastakümneid rikastanud rahvatants ja muusika – Haapsalu meestega käis ta koos laulmas peaaegu elu lõpuni.

Mati oli sõnakas mees, kes kord antud sõna tagasi ei võtnud. Isegi siis, kui see võis ebameeldivusi tuua. Kuuekümnendate alguses oli ta mõnda aega komsomoli Rapla rajoonikomitee esimene sekretär. Ilmselt üks väheseid komsomolijuhte, kes võeti kohalt maha Tallinnas toimunud laiendatud pleenumi saalis poliitiliselt ebaküpse esinemise pärast. Mati „ebaküpsus” väljendus selles, et ta ei tahtnud „vääriliselt” hinnata maisi ruutpesitsi külvamist (kui keegi veel mäletab, mida see tähendada võis).

Kaasteelised

Alles selle aasta augustikuu lõpul, kui me, Kullaterad – Eestimaa teenekad tantsujuhid –, Sina, Mati, nende hulgas, Raplamaal ringi sõitsime, haarasid Sa meie rännuteel mitmes paigas mikrofoni ja meenutasid: „Siin olin ma kooliõpetaja, selles majas olin mitu aastat direktor…” Või jälle: „Vaata, poeg, see on koht, kus ma vindisena kraavi põrutasin…”
Paar nädalat tagasi sain Sult meili, milles tänasid mind kokkutuleku korraldamise eest ja ütlesid, et tuleksid heameelega mulle külla, sest Sul olevat uus raamat pooleli
ja tahaksid vastust mõnele küsimusele.
Kahjuks…
Tiiu Laurimaa

Mati Kuke jälgi haridus- ja kultuurivallas on Raplamaal palju. Teadjad teavad ja mäletajad mäletavad. Kodila kooli kasvandikud teavad teda õpetaja ja kooli direktorina, Rapla tantsurahvas aga rühmade juhendaja ja pillimehena, kultuuritöötajad kultuuriosakonna juhatajana ja täitevkomitee aseesimehena. Ta oli nii Rapla kui ka vabariiklike rahvatantsupidude juht.
Kodila kooli direktor Mati Kukk pani mindki laulma ja koori juhatama ega lasknud mul omal ajal lahkuda õpitud kultuuritöötaja erialalt.
Igaüks peaks kirjutama oma elust raamatu. Mati on jätnud meile kolm raamatut: „Reinu Mati Kiidevast 1944–1954”, „Reinu Mati Kiidevast õpetajaks õppimas 1954–1961” ja „Reinu Mati Kiidevast Kodila koolis direktoriks 1962-1970”. Valmimisjärgus oli neljas raamat. Selles tahtis Mati rääkida ideedest ja ettevõtmistest Rapla kultuurielu edendamisel, näiteks teatrirongide käimapanek marsruudil Tallinn–Rapla, šeflusleping TRA Draamateatriga jm.
Mati peas sündis nii mõnigi esmapilgul võimatuna näiv mõte, aga tema energia ja ettevõtlikkus võimaldas tal oma ideid kaitsta ja neid ellu viia.
Teen sügava kummarduse oma õpetajale Kodila kooli päevilt ja töökaaslasele Rapla kultuuriosakonna aegadest.
Helle Rannamets

Mäletan Sind kui abivalmis, sooja südame ja sügava häälega sõpra ja kaasteelist… Viimased aastad suhtlesime sageli Fb-s või kohtusime Kullaterade kooskäimistel. Sa olid alati raplakate pundis. Eredamad mälestused on jäänud Keila-Joal toimunud rahvatantsujuhtide suvekursustest. Seal olid Sinu kool ja imearmas kodu. Kogu Eestimaa tantsujuhid tulid ja osalesid suure rõõmu ja usinusega, sest seal oodati ja võeti meid alati väga lahkelt vastu. Ja nii 17 aastat järjest. Meie viimane ringreis Kullateradega sel suvel, augustis, Raplamaal – see ei unune.
Minul Sinuga on midagi rõõmsalt ühist – sünnipäev 28. aprillil ja Sinu tütre nimigi on Anne. Sinu jaoks olin mina alati üks Rahuojadest. Just nii Sa mulle ütlesidki: Rahuoja tüdruk!
Aeg läheb… ja läheb… ja läheb, tema seltsis Sa mõndagi näinud…
Sama aeg, kui see, mille läbi Sa käinud. Selles keeles ma ütlengi praegu:
„Ma ei unusta möödunud aegu. Aitäh, et lõid niipalju toredaid mälestusi…”
Anne Paluoja

Els Roode

23.07.1934–22.04.2022

Meie seast lahkus 87-aastasena Eesti kromaatilise kandle koolkonna rajaja ja kandlemängija Els Roode.

Kandlemänguõpinguid alustas Els Roode 1949. aastal Tallinna lastemuusikakoolis Eik Toivi juhendamisel. Õpingud jätkusid Tallinna Muusikakoolis ja Läti Riiklikus Konservatooriumis, mille ta lõpetas 1960. aastal. Riiast naastes alustas Els Roode tööd pedagoogina, pannes aluse professionaalsele kandleõpetusele Eestis.

Pea 50 aastat õpetas ta kromaatilist kannelt Tallinna lastemuusikakoolis, hiljem ka Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Tänu Els Roode kangekaelsusele avati 2003. aastal kandleklass Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Paljud tänastest kandlemängijatest on Roode õpilased.

Els Roode mängis Eesti Raadio rahvamuusikaansamblis ning ansamblis Vikerlased. Ta asutas ja juhatas rahvamuusikaansamblit Kaasike ning kandleansamblit Kukulind. Mitmel korral on Els Roode olnud noorte- ja üldtantsupidude muusika üldjuht.

1981. aastal nimetati Els Roode ENSV teeneliseks kunstnikuks ning 2005. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Lehti Merilo

02.07.1929–17.02.2021

Meie seast on lahkunud eestluse hoidja ja rahvakultuuri arendaja USA läänerannikul Portlandis,  Lehti Merilo. 

Noore eestlanna viis Portlandi sõjakeeris Saksamaa pagulaslaagrite kaudu nii nagu tuhandetel teistel saatusekaaslastel. Aktiivse eestlasena asutas ta 1950. aastal Eesti kooli, kuhu ta jäi õpetajaks pikkadeks aastateks. Ta oli Portlandi Eesti Seltsi esinaine ja pikaajaline juhatuse liige.

Samal, 1950. aastal lõi Lehti Merilo Portlandi rahvatantsurühma Tulehoidjad, mille juhiks jäi ta 1985. aastani. 1953. aastal, kui said alguse Lääneranniku Eesti Päevad, oli just Lehti Merilo selle algatajate  ja organiseerijate seas. Aastaid oli ta ookeanitaguste tantsupeokontsertide lavastaja ning Lääneranniku Eesti Päevade esinaine.

Kõrge eani oli Lehti Merilo kauge Eesti kogukonna hing ja kooshoidja. Tulihingelise rahvatantsu ja rahvakultuuri hoidjana oli ta iseseisvuse taastanud Eesti kultuuriinimestele külalislahke võõrustaja, kes aitas neile esinemisi korraldada. „Ameerika ema” – nõnda teda tantsu- ja muusikakogukonnas kutsuti. 

Lehti Merilo oligi ema. Tema peres on üles kasvanud kuus last, kellest kolm oli kasulapsed. Neist kõigist on saanud aktiivsed eestluse hoidjad ja kandjad, ema elutöö jätkajad. Oma eeskuju ja tegevusega innustas Lehti Merilo kõiki Eesti kogukonna noori ning andis noortele koreograafidele ja muusikutele edasi oma kogemusi ja oskusi.

Lehti Merilo hing jäi alati Eestisse. Kui raudne eesriie langes, armastas ta jagada oma elu ning olemist kahte aega, elades pool aastat Portlandis ja pool aastat Eestis. Aktiivse ja rõõmsana osales ta kõigil tantsusündmustel ning lõi kaasa Salme Kultuurikeskuse lauluklubis. Teda ümbritsev sõpruskond oli suur ja tema koduuks oli neile alati avatud.

2015. aastal tunnustas Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts Lehti Merilod aumärgiga. Eesti Vabariigi President tunnustas Lehti Merilod  2018. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Lehti oli, on ja jääb meie südametesse.

Kultuuriministeerium
Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts
Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA
Tantsupeomuuseum
Eesti Tantsujuhtide Rahvatantsurühm

Igor Tõnurist

11.02.1947-08.01.2021

Meie seast lahkus rahvamuusikauurija ja folklorist Igor Tõnurist, kes on 2003. aastal pärjatud ka Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Avaldame Marju Kõivupuu kirjutatud järelhüüde.

Pikk ja kurnav haigus viis õigeusu jõulude ajal meie hulgast mehe, kelle elutööks oli esmajoones Eesti pärimuse uurimine, säilitamine ja populariseerimine. Kui kellelgi oli tarvis vähegi teada midagi mõne rahvarõivadetaili kohta, tasus alati küsida Igori käest, kes ka ise meelsasti rahvarõivad kandis ja ikka väljapeetult, soliidselt, maitsekalt, lugupidavalt. Ta oli üks hinnatumaid Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konsultante rahvarõivaste valmistamise ja kandmise alal; nõustas laulupeolisi, milliseid rahvarõivaid valida ja kuidas neid õigesti kanda; kureeris rahvarõivanäitusi; lõi kaasa Rahvarõivaste tuulutamise üritustel ning koolitas rahvarõivaste valmistajaid.

Rahvamuusikuna ja rahvamuusika uurijana olid tema teadmised entsüklopeediliselt põhjatud ning seetõttu usaldusväärsed. Torupilli ja kannelt mängis ta virtuoosselt, olles sealjuures üks väheseid, kes valdas ka päkarauaga kandlemängu kunsti. Eesti Folkloorinõukogus oli ta rahvakandle töörühma nõustaja, samuti aitas Igor korraldada Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumil 2018. aastal Brüsselis toimunud eesti rahvapillide näitust. Igor Tõnuristi südameasjaks oli rahvalaul ning mentorina juhendas ta nii eesti kui teiste rahvaste folkloorirühmi. Oli ta ju lõpetanud 1969. aastal Moskva ülikooli ajaloolase ja etnograafina, sest valdas oma päritolust tulenevalt võrdselt nii eesti kui vene keelt ning mõistis vähemal määral ka valgevene, läti ja leedu keelt. Vene keele oskus oli abiks ka eesti vanausuliste pärandi eesti keelde vahendamisel, kuid mitte ainult – ta tõlkis meie rahvaluule- ja muusikateadlaste töid vene keelde ja vastupidi. Igori kirjutatud artiklite loend on muljetavaldavalt pikk ning avaldatu ajatu väärtusega. Samuti jätkus tal jaksu populariseerida rahvamuusikat ja rahvalaulu arvukates tele- ja raadiosaadetes.

Igor Tõnuristi võib austusega nimetada Eesti folklooriliikumise toekaks alustalaks, sest tema panust “Leegajuse” kunstilise juhi ja seto folkloorirühma “Sõsarõ” ühe eestvedajana, mis “Leegajusest” esimese Tallinna seto koorina välja kasvas, on võimatu ülehinnata. Samuti oli ta üks Eesti Folkloorinõukogu ning paljude teistegi erialaühenduste asutajaliikmetest ja kuulus mitmete erialaajakirjade toimetuskolleegiumidesse.

Kõik, kes Igoriga kokku puutusid, tajusid, et tegemist on äärmiselt sooja ja südamliku inimesega, kelle jaoks pärimuskultuur ja selles peituvad väärtused olid eluviis, aade, südametunnistus. Meile, järelejäänutele jääb vaid hoida ja jätkata parimal moel Igori tööd.

Igor Tõnurist pälvis 2003. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi ning 2007. aastal Pärandihoidja tiitli, 2009. aastal tunnustati teda Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinnaga.

Puhka rahus, armastatud kolleeg, sõber ja teekaaslane! Sa elasid pika ja sisuka elu. Mõneti on see sümboolne, et lahkusid meie hulgast vana kalendri jõulude ajal, sest eks ole ju aeg ja selle arvamine sümboolne, kokkuleppeline. Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabeli kellamehena lõid Sa pühade ajal kiriku sisse ja välja… Nüüd jääb meil, mahajäänutel, vaid küsida Gustav Suitsu sõnadega

Kas kõrd viil kerkokellä lüvväs?
Ei löö vist enämb oma lell!
Kas kõrd mi aus ka juvvas, süvväs?
Oh kerkokell, oh kerkokell!

Anneli Arraste

25.09.1954 – 31.03.2020

Meie seast on lahkunud mitmekülgne Viljandimaa tantsujuht Anneli Arraste. Tallinnas sündinud, kuid Karksi-Nuias kasvanud ja õppinud Anneli on peaaegu terve elu ise tantsinud ning seda teistele õpetanud. Ta lõpetas 1972. aastal Nuia Keskkooli, 1974. aastal sai Tallinna Meditsiinikoolist farmatseudi kutse, aastal 1977 lõpetas Rahvaloomingu Maja tantsujuhtide kooli ning 2011. aastal Tallinna Ülikooli koreograafia eriala. Tantsurühmi juhendas Anneli juba keskkooli ajal (1971-1972). Aastatel 1973-1977 tantsis ta ise Rahvakunstiansamblis Leigarid. Edasi jätkus Anneli tantsutöö Viljandis (1977) ja aastast 1991 Karksi-Nuias. Alates 2017. aastast oli Anneli pensionär, kuid juhendas edasi tantsurühmi nii koolis, kui ka kultuurikeskuses. Tema juhendada olid tantsurühmad Kadri/1998/, Krõõt/1991/, Tantsurõõm/2000/, Samm Sassis/2007/ ja folkloorirühm Tiistelu/2005/. Lisaks veel August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi rühmad. Anneli on osalenud üld- ja noortetantsupeol kokku 19 korral 50 kollektiiviga. Üldtantsupeol kümme korda (24 rühma) ja noortetantsupeol üheksa korda (26 rühma).

Lisaks tantsujuhi ametile oli Anneli Karksi Valla Kultuurikeskuse kultuurispetsialist. Anneli oli pühendunud kohaliku pärimuse uurimisele ja kogumisele. Aastast 1997 oli ta Viljandimaa virrede toimkonna liige. Kümme korda (2007-2017) korraldas Anneli maakondlikku folkloorisündmust Väikesed virred. Anneli oli Viljandimaa memme-taadi pidude lavastusgrupi liige alates 2000. aastast, samuti MTÜ Tantsupeomuuseumi üks asutajatest 2015. aastal. Viis hooaega (2012-2016) korraldas ta kohalikku kultuuripärandit, ajalugu ja traditsioone tutvustavat seminar-õppepäeva Mulgi oma ülikuul. Anneli Arraste oli Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi tantsumentor.
Suure ja tänuväärse panuse eest kohalikku kultuuriellu on Anneli pälvinud mitmeid tunnustusi.

2010. aastal omistati talle folkloorijuhi kõrgem kategooria.
2011. aastal Viljandimaa rahvakultuuri auhinna laureaat.
2012. aastal kanti Karksi Valla auraamatusse kultuuripreemia laureaadina ning samal aastal sai pärimuskultuuri spetsialisti IV kategooria kutsetunnistuse.
2014 kanti Karksi Valla Kultuurikeskuse kultuuriloojate auraamatusse,
2015. aastal omistati Karksi Valla Teenetemärk
2016. aastal sai rahvatantsuspetsialisti VI kategooria kutsetunnistuse.
2019. aastal tunnustati tema tööd Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse tänumärgiga.

Vello Ainsalu

30.10.1935–01.02.2020

Kallis, oled kõikjal, kõikjal, oled armastus, mis kaduda ei saa. /…/ kallis, oled valges lumes, oled mustas, viljakandvas põllumaas, oled taevasinas, näen sind unes, oled võlulilledega täidet vaas.

Lahkus pilliõpetaja, rahvamuusik ja laululooja, Karksi kihelkonna auraamatusse kantud Karksi valla teenetemärgi kavaler Vello Ainsalu.

Vello Ainsalu sündis 30. oktoobril 1935. aastal Tartumaal Avinurme metsade vahel koolijuhataja peres kolmanda lapsena. Tema lapsepõlv oli helge ja laul oli tal algusest peale hinges.

1950. aastal lõpetas Vello Avinurme 7-klassilise mittetäieliku keskkooli. Järgnes Tallinna 22. keskkool (praegu Jakob Westholmi gümnaasium), mille Vello lõpetas viimases (37.) poistelennus 1954. aastal. Peale keskkooli lõpetas ta ka Tallinna muusikakooli (praegu Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool) ja Tallinna pedagoogilise instituudi (praegu Tallinna ülikool). Seejärel töötas ta muusikaõpetajana Tallinna 37. keskkoolis.

1975. aastal kolis pere Mulgimaale ja Vellost sai akordioni- ja muusikaliteratuuri õpetaja Karksi-Nuia muusikakoolis. Ta juhendas ka kooli juurde kuuluvaid akordioniansambleid ja instrumentaalansamblit Kunileid ning rahvamuusikaansamblit Lustipill, mis kuulus kohaliku kultuurimaja, hiljem rahvamaja ja nüüd Karksi-Nuia kultuurikeskuse alla.

Vello Ainsalu on loonud üle 700 laulu ja pilliloo. Suurem osa lauludest on sündinud tema enda sõnadele. Vello on öelnud, et tema polnud küll sõjamees, kuid ta püüdis oma lauludega aidata väikest Eestit ja vana aega tagasi tuua. Tema lauludega saaks katta kogu Eesti kaardi, kuid kõige rohkem on ta kirjutanud paikadele, mis moodustasid imelise armastuskolmnurga tema südames: lapsepõlve muinasjutumaa Avinurme, kooli- ja nooruselinn Tallinn ning Karksi-Nuia, kus ta elas üle poole oma elust ja kus valmis tema kõige küpsem looming.

Palju aastaid tegutses Vello Eesti orkestrijuhtide rahvapilliorkestris, mis andis talle suure kogemuse rahvapillilugude orkestreerimise vallas.

Vello Ainsalu oli EELK Karksi Peetri kiriku organist ja koorijuht. Suur Looja, kellele Vello eluajal kaitse ja loomisvõime eest nii lõpmata tänulik oli, kutsus Vello Ainsalu oma taevasesse orkestrisse uusi viise looma 1. veebruaril 2020.
Mõeldes meile antud elust ja ajast, on Vello öelnud nii:
„Aeg on nagu laul,
mis ükskord lõpeb.
Kaunis laul jääb
hinge helisema igavesti.“

MULGI VALLAVALITSUS
MULGI VALLAVOLIKOGU
KARKSI-NUIA MUUSIKAKOOL
KARKSI-NUIA KULTUURIKESKUS
ANSAMBEL LUSTIPILL

Udo Tohver

10.02.1932 – 25.09.2019

Udo Tohver sündis 10. veebruaril 1932 Eestis. Sõjakeeris viis perekonna Rootsi, Stockholmi. 1953 aastal lõpetas Udo Stockohlmi Eesti Gümnaasiumi, 1956 aastal Svenska Gymnastik och Idrottshögskolan-i ning temast sai kehalise kasvatuse õpetaja.

1957. aastal oli Udo üks neist, kes asutasid rahvatantsurühma Kassari. 1970-ndatest alates oli Udo Kassari tantsujuht. Kassaris õpiti ja esineti rahvatantsudega, see tähendas eestluse alles hoidmist ja edendamist. Esineti nii Rootsis kui ka mitmel pool maailmas ESTO-del, Estivalidel, teiste maade folkloorifestivalidel. Oluline oli esineda sinimustvalge lipu all ning anda maailmale teada, et Eesti on olemas. Udo oli ESTO-80 raames toimunud Estival Gala rahvatantsupeo üldjuht. Kassari rahavtantsijad olid esimeste seas, kes lõid 1970-ndatel suhted Eesti rahvatantsurühmadega. Eesti rahvatants aitas ühendada eestlasi riigipiiridest hoolimata.

Udo on pärjatud Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi aumärgiga 2008.a.

Udo oli Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu liige.

Udo oli edukas sportlane, 1955 aastast mängis ta koos Vello Arakuga esimeste eestlastena Rootsi korvpallikoondises.1961 esindas Udo Rootsit EM võistlustel Belgradis, kokku osales ta 21 maavõistlusel. Udo oli aktiivne skautluses, Eesti Skautide Liidus, alates 1960 aastatest.

1953 aastal astus Udo korp! Sakala rebaseks ning pidas seal mitmeid ameteid tänapäevani. Tal oli kolm akadeemilist poega- Andres Grosenius, Heinar Valk ja Sven Alar Lõbu.

Udo suri 25. septembri varahommikul Stockholmis. Udot jäävad leinama abikaasa Helena, tütar Liina, sõbrad, kaasvõitlejad, rahvatantsukaaslased.
Udo oli elav ja aktiivne, lõi paljudes tegevustes kaasa ning innustas ka teisi osalema. Udo oli hea juht, tema ideedega tulid inimesed kaasa. Sõpradele oli ta ustav kaaslane kogu elu. Udo oli suure missioonitundega eestlane, kes igas tegevuses kandis eestluse väärtusi ning levitas neid aktiivselt.